ALLAR JÕKS: Mis ühendab Eestit ja Mongooliat?

 (93)

Mis on ühist Ees­til ja Mon­goo­lial? Ees­ti kuu­lub koos Mon­goo­lia­ga puu­du­li­ku de­mok­raa­tia­ga rii­ki­de klu­bis­se, kin­ni­tab möö­du­nud aas­ta lõpul aja­kir­jas Eco­no­mist aval­da­tud de­mokraa­tia ede­ta­bel.


De­mok­raa­tia hoid­mi­ne on pi­dev töö, kus pai­gal­tam­mu­mi­ne tä­hen­dab ta­ga­si­mi­ne­kut. Ka­he aas­ta ta­gu­se uu­rin­gu­ga võr-rel­des on Ees­ti sa­ma­de punk­ti­de juu­res lan­ge­nud ne­li koh­ta – kol­mekümne seits­men­daks.

Kaos ja se­ga­dus vii­mas­te sot­siaal­re­for­mi­de lä­bi­vii­mi­sel pal­jas­tas, kui sas­sis on Ees­tis po­lii­ti­li­se ja ad­mi­nist­ra­tiiv­juh­ti­mi­se ning vas­tu­tu­se eris­ta­mi­ne. Soo­vi­tak­se koor­di­nee­ri­da ja juh­ti­da, aga mit­te vas­tu­ta­da. See tä­hen­dab, et süüdi on ala­ti kee­gi tei­ne.

Ees­tis ei ole nä­ha po­lii­ti­list jõudu, kes viiks Ees­ti maail­ma viie de­mok­raat­li­ku­ma rii­gi hul­ka. Mär­ke, et ühed era­kon­nad ei suu­da ja tei­sed ei soo­vi, on pii­sa­valt.

Au­sa­teks va­li­mis­teks ei pii­sa üks­nes sea­dus­li­kest va­li­mis­toi­min­gu­test. Au­sad va­li­mi­sed tä­hen­da­vad ka võrd­seid võima­lu­si, lä­bi­paist­vat ra­has­ta­mist ja va­li­ja aus­ta­mist. Se­da ai­tab saa­vu­ta­da va­li­mis­ku­lu­tus­te pii­ra­mi­ne.

Samal teemal:

Kui bus­si­pea­tu­sed tõmbu­vad ro­he­li­seks, ei ole va­li­mi­sed enam mä­ge­de ta­ga. Va­ra­ja­sed va­li­mis­rek­laa­mid on ehe näi­de, et puu­dub po­lii­ti­li­ne ta­he va­li­mis­ku­lu­tu­si oh­jel­da­da. Era­kon­nad soo­vi­vad ku­lu­ta­da tu­le­vas­tel va­li­mis­tel sa­ma pal­ju kui vii­mas­tel rii­gi­ko­gu va­li­mis­tel. Kuivõrd era­kon­da­de ra­haas­jad on en­di­selt  lä­bi­paist­ma­tud, jääb va­li­jal üle vaid ai­ma­ta, kui pal­ju ra­ha võib par­tei kas­sas­se jõuda skee­mi­de­ga, mil­le vas­tu ka­po on vii­ma­sel ajal eri ko­ha­li­kes oma­va­lit­sus­tes hu­vi üles näi­da­nud.

Mui­de – sel­lal kui Ees­ti va­jaks roh­kem lä­bi­paist­vust ja au­said män­gu­reeg­leid, peab rii­gi­kont­roll hoo­pis rii­gi­koh­tus tões­ta­ma oma õigust kont­rol­li­da ko­ha­lik­ku oma­va­lit­sust.

Demokraatia pidur

Mõõdu­tun­de­tu va­li­mis­rek­laam on üks põhjus, miks era­kon­nad on muu­tu­nud oma va­li­mis­lu­ba­dus­te pant­van­giks. Arute­lu­des ma­jan­du­se tu­le­vi­ku üle pee­gel­du­vad va­li­mis­rek­laa­mist tut­ta­vad loo­sun­gid ja liht­sus­ta­tud maail­ma­pilt mait­ses­ta­tu­na usu­ga, et ma­jan­dus toi­mib koa­lit­sioo­ni­le­pin­gu, mit­te oma sea­duspä­ra jär­gi.  

Aas­ta eest nõus­tus rii­gi­ko­gu õigus­kants­le­ri­ga, et rii­gi­ko­gu liik­me­te kuu­lu­mi­ne äriühin­gu­te nõuko­gu­des­se on sea­dus­vas­ta­ne. Rii­gi­ko­gu lubas ta­ga­da kooskõla põhi­sea­du­se­ga. Kui­gi õiguskants­le­ri et­te­pa­ne­ku täit­mi­seks näeb põhi­sea­dus et­te 20 päe­va, ei ole se­ni mi­da­gi muu­tu­nud.

Mis ise­loo­mus­tab pa­re­mi­ni po­lii­ti­list kul­tuu­ri kui sea­du­s-and­jast sea­dus­rik­ku­jad äri-ühin­gu­te nõuko­gus? Kel­le­le so­bib sel­li­se olu­kor­ra jät­ku­mi­ne? Nei­le, kes tun­nis­ta­vad vas­tuo­lu põhi­sea­du­se­ga vaid siis, kui see ai­tab va­li­jaid võrgu­ta­da või en­da sis­se­tu­le­kut säi­li­ta­da.

Reform või eksperiment?

Ma­jan­dus­lan­gus tä­hen­dab va­lu­said va­li­kuid. Ku­lu­de vä­hen­da­mi­se­ga ka­ha­neb sot­siaal­se­te õigus­te ta­ga­tus. Küsi­mus on vaid pii­ris, mil­le üle­ta­mi­sel muu­tub sot­siaal­vald­kon­na re­form sot­siaal­seks eks­pe­ri­men­diks. Näi­teks kui pen­sio­ni kät­te­saa­mi­ne nõuab pen­sionä­rilt edas­pi­di eba-mõist­lik­ke pin­gu­tu­si ja väl­ja­mi­ne­kuid, võib see muu­ta si­su­tuks õigu­se saa­da pen­sio­ni.

Ees­ti on põhi­sea­du­se ko­ha­selt sot­siaal­riik. See ko­hus­tab iga vas­tuvõeta­va ot­su­se pu­hul küsi­ma: kas kok­ku hoi­da või ühte hoi­da? Se­da kum­mas­ta­vam on, et rii­giee­lar­vet kär­bi­tak­se pen­sio­ni ko­ju­kan­delt, mit­te aga  era­kon­da­de­le eral­da­ta­va­test va­hen­di­test.

Kir­ja­nik ja pub­lit­sist Carl-Hen­ning Wijk­mark maa­lis 30 aas­tat ta­ga­si raa­ma­tus „Nüüdi­s-aeg­ne sur­m” õõvas­ta­va pil­di sel­lest, kui­das ühis­kond peaks kau­ges tu­le­vi­kus ja­ga­ma oma ka­si­naid va­hen­deid ter­vis­hoius. Pii­ra­tud res­surs­si­de pu­hul tu­leb te­ha pa­ra­ta­ma­tult va­li­kuid: ke­da ra­vi­da, kel­le­le pak­ku­da ha­las­tus­sur­ma? Aga kel­le elu on ühis­kon­na sei­su­ko­hast olu­li­sem? Kas ee­lis­ta­da va­na­ne­vat üle­kaa­lu­list po­lii­ti­kut või heas ke­ha­li­ses sei­sun­dis kes­kea­list töö­tut? Kui pen­sio­ni­de ko­ju­kan­de­le sea­tak­se pii­rar­vud, tä­hen­dab see: fan­taa­sia on saa­mas reaal­su­seks kii­re­mi­ni, kui ar­va­ta võis.

Ees­ti lä­hia­ja­lu­gu näi­tab, et va­lit­sus, mis seab põhiõigus­te­le kvoo­did, ei püsi kaua. Ei ole va­het, kas ar­vud on keh­tes­ta­tud kor­rup­tan­ti­de püüdmi­seks või pen­sio­ni ko­ju­kan­deks.

Sot­siaal­se­te põhiõigus­te pii­ra­mi­ne ei ole mit­te ai­nu­ke ta­gajärg, mis kaas­neb ma­jan­dus­ras­kus­te­ga. Iha­lus tar­ga ja ek­si­ma­tu ju­hi ja liht­sa­te la­hen­dus­te jä­re­le loob vil­ja­ka pin­na­se po­pu­list­li­ke­le ja au­tok­raat­li­ke­le juh­ti­de­le. Ees­ti ei ole siin erand. Im­muun­sus ebaau­sa­te võte­te vas­tu on väi­ke, po­lii­ti­li­ne kul­tuur hab­ras ja va­li­ja tead­lik­kus oma teo ta­gajär­ge­dest näib ole­vat sa­ma kui SMS-lae­nu võtjal. Lä­he­ne­vad va­li­mi­sed an­na­vad seetõttu era­kon­da­de­le võima­lu­se kaks kor­da va­li­jaid oi­nas­ta­da.

Kaitseks ärakasutamise eest

Kat­sed va­li­mi­si sea­du­sand­li­kult au­sa­maks muu­ta ei ole vil­ja kand­nud. Seetõttu oleks üks la­hen­dus, et va­li­mis­tel osa­le­vad era­kon­nad le­pi­vad kok­ku heas va­li­mis­ta­vas. Mi­ni­maal­selt võiks see si­sal­da­da kok­ku­le­pet va­li­mis­ku­lu­tus­te ülem­pii­ris, lu­ba­dust mit­te ka­su­ta­da ava­lik­ke va­hen­deid era­kon­na hu­vi­des ning pei­bu­tus­par­ti­dest ja hal­vus­ta­vast rek­laa­mist loo­bu­mist. Va­li­mis­ku­lu­tus­te ülem­piir peaks ar­ves­se võtma ma­jan­du­so­lu­kor­da ja va­li­ja­te tülpi­must po­liit­rek­laa­mist.

Era­kon­na va­li­mis­vank­ri et­te ei to­hiks ra­ken­da­da mak­su­maks­jat. Har­ju­muspä­ra­seks on saa­nud ame­tiau­to­ga ki­hu­tus­koo­so­le­ku­le ki­hu­tav mi­nis­ter, va­li­misp­la­ka­teid klee­pi­vad amet­ni­kud ja va­li­mis­por­nost pun­gil lin­na­le­hed.  

Aga kui era­kon­nad ei ole ene­se­pii­ra­mi­sest hu­vi­ta­tud? Prügi­tal­gud kin­ni­ta­sid, et ees­ti­maa­la­si ära­pa­ne­mi­se ase­mel ära­te­ge­mi­se­le in­nus­tav jõud asub väl­jas­pool po­lii­ti­list maas­tik­ku. Jä­re­li­kult on Ees­tis neid, kes suu­dak­sid sõnas­ta­da ühis­kon­na oo­tu­sed va­li­mis­kam­paa­nia­le ja mo­bi­li­see­ri­da ava­lik­kust reeg­li­test kin­ni­pi­da­mist jäl­gi­ma.

Vii­ma­sed sünd­mu­sed naab­ri­te juu­res näi­ta­sid, mil­le­ni võib viia po­lii­ti­lis­te jõudu­de loo­bu­mi­ne võima­lu­sest sõnas­ta­da rii­gi ees seis­vad väl­ja­kut­sed ja la­hen­du­sed.


Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare