De­mok­raa­tia hoid­mi­ne on pi­dev töö, kus pai­gal­tam­mu­mi­ne tä­hen­dab ta­ga­si­mi­ne­kut. Ka­he aas­ta ta­gu­se uu­rin­gu­ga võr-rel­des on Ees­ti sa­ma­de punk­ti­de juu­res lan­ge­nud ne­li koh­ta – kol­mekümne seits­men­daks.

Kaos ja se­ga­dus vii­mas­te sot­siaal­re­for­mi­de lä­bi­vii­mi­sel pal­jas­tas, kui sas­sis on Ees­tis po­lii­ti­li­se ja ad­mi­nist­ra­tiiv­juh­ti­mi­se ning vas­tu­tu­se eris­ta­mi­ne. Soo­vi­tak­se koor­di­nee­ri­da ja juh­ti­da, aga mit­te vas­tu­ta­da. See tä­hen­dab, et süüdi on ala­ti kee­gi tei­ne.

Ees­tis ei ole nä­ha po­lii­ti­list jõudu, kes viiks Ees­ti maail­ma viie de­mok­raat­li­ku­ma rii­gi hul­ka. Mär­ke, et ühed era­kon­nad ei suu­da ja tei­sed ei soo­vi, on pii­sa­valt.

Au­sa­teks va­li­mis­teks ei pii­sa üks­nes sea­dus­li­kest va­li­mis­toi­min­gu­test. Au­sad va­li­mi­sed tä­hen­da­vad ka võrd­seid võima­lu­si, lä­bi­paist­vat ra­has­ta­mist ja va­li­ja aus­ta­mist. Se­da ai­tab saa­vu­ta­da va­li­mis­ku­lu­tus­te pii­ra­mi­ne.

Kui bus­si­pea­tu­sed tõmbu­vad ro­he­li­seks, ei ole va­li­mi­sed enam mä­ge­de ta­ga. Va­ra­ja­sed va­li­mis­rek­laa­mid on ehe näi­de, et puu­dub po­lii­ti­li­ne ta­he va­li­mis­ku­lu­tu­si oh­jel­da­da. Era­kon­nad soo­vi­vad ku­lu­ta­da tu­le­vas­tel va­li­mis­tel sa­ma pal­ju kui vii­mas­tel rii­gi­ko­gu va­li­mis­tel. Kuivõrd era­kon­da­de ra­haas­jad on en­di­selt  lä­bi­paist­ma­tud, jääb va­li­jal üle vaid ai­ma­ta, kui pal­ju ra­ha võib par­tei kas­sas­se jõuda skee­mi­de­ga, mil­le vas­tu ka­po on vii­ma­sel ajal eri ko­ha­li­kes oma­va­lit­sus­tes hu­vi üles näi­da­nud.

Mui­de – sel­lal kui Ees­ti va­jaks roh­kem lä­bi­paist­vust ja au­said män­gu­reeg­leid, peab rii­gi­kont­roll hoo­pis rii­gi­koh­tus tões­ta­ma oma õigust kont­rol­li­da ko­ha­lik­ku oma­va­lit­sust.

Demokraatia pidur

Mõõdu­tun­de­tu va­li­mis­rek­laam on üks põhjus, miks era­kon­nad on muu­tu­nud oma va­li­mis­lu­ba­dus­te pant­van­giks. Arute­lu­des ma­jan­du­se tu­le­vi­ku üle pee­gel­du­vad va­li­mis­rek­laa­mist tut­ta­vad loo­sun­gid ja liht­sus­ta­tud maail­ma­pilt mait­ses­ta­tu­na usu­ga, et ma­jan­dus toi­mib koa­lit­sioo­ni­le­pin­gu, mit­te oma sea­duspä­ra jär­gi.  

Aas­ta eest nõus­tus rii­gi­ko­gu õigus­kants­le­ri­ga, et rii­gi­ko­gu liik­me­te kuu­lu­mi­ne äriühin­gu­te nõuko­gu­des­se on sea­dus­vas­ta­ne. Rii­gi­ko­gu lubas ta­ga­da kooskõla põhi­sea­du­se­ga. Kui­gi õiguskants­le­ri et­te­pa­ne­ku täit­mi­seks näeb põhi­sea­dus et­te 20 päe­va, ei ole se­ni mi­da­gi muu­tu­nud.

Mis ise­loo­mus­tab pa­re­mi­ni po­lii­ti­list kul­tuu­ri kui sea­du­s-and­jast sea­dus­rik­ku­jad äri-ühin­gu­te nõuko­gus? Kel­le­le so­bib sel­li­se olu­kor­ra jät­ku­mi­ne? Nei­le, kes tun­nis­ta­vad vas­tuo­lu põhi­sea­du­se­ga vaid siis, kui see ai­tab va­li­jaid võrgu­ta­da või en­da sis­se­tu­le­kut säi­li­ta­da.

Reform või eksperiment?

Ma­jan­dus­lan­gus tä­hen­dab va­lu­said va­li­kuid. Ku­lu­de vä­hen­da­mi­se­ga ka­ha­neb sot­siaal­se­te õigus­te ta­ga­tus. Küsi­mus on vaid pii­ris, mil­le üle­ta­mi­sel muu­tub sot­siaal­vald­kon­na re­form sot­siaal­seks eks­pe­ri­men­diks. Näi­teks kui pen­sio­ni kät­te­saa­mi­ne nõuab pen­sionä­rilt edas­pi­di eba-mõist­lik­ke pin­gu­tu­si ja väl­ja­mi­ne­kuid, võib see muu­ta si­su­tuks õigu­se saa­da pen­sio­ni.

Ees­ti on põhi­sea­du­se ko­ha­selt sot­siaal­riik. See ko­hus­tab iga vas­tuvõeta­va ot­su­se pu­hul küsi­ma: kas kok­ku hoi­da või ühte hoi­da? Se­da kum­mas­ta­vam on, et rii­giee­lar­vet kär­bi­tak­se pen­sio­ni ko­ju­kan­delt, mit­te aga  era­kon­da­de­le eral­da­ta­va­test va­hen­di­test.

Kir­ja­nik ja pub­lit­sist Carl-Hen­ning Wijk­mark maa­lis 30 aas­tat ta­ga­si raa­ma­tus „Nüüdi­s-aeg­ne sur­m” õõvas­ta­va pil­di sel­lest, kui­das ühis­kond peaks kau­ges tu­le­vi­kus ja­ga­ma oma ka­si­naid va­hen­deid ter­vis­hoius. Pii­ra­tud res­surs­si­de pu­hul tu­leb te­ha pa­ra­ta­ma­tult va­li­kuid: ke­da ra­vi­da, kel­le­le pak­ku­da ha­las­tus­sur­ma? Aga kel­le elu on ühis­kon­na sei­su­ko­hast olu­li­sem? Kas ee­lis­ta­da va­na­ne­vat üle­kaa­lu­list po­lii­ti­kut või heas ke­ha­li­ses sei­sun­dis kes­kea­list töö­tut? Kui pen­sio­ni­de ko­ju­kan­de­le sea­tak­se pii­rar­vud, tä­hen­dab see: fan­taa­sia on saa­mas reaal­su­seks kii­re­mi­ni, kui ar­va­ta võis.

Ees­ti lä­hia­ja­lu­gu näi­tab, et va­lit­sus, mis seab põhiõigus­te­le kvoo­did, ei püsi kaua. Ei ole va­het, kas ar­vud on keh­tes­ta­tud kor­rup­tan­ti­de püüdmi­seks või pen­sio­ni ko­ju­kan­deks.

Sot­siaal­se­te põhiõigus­te pii­ra­mi­ne ei ole mit­te ai­nu­ke ta­gajärg, mis kaas­neb ma­jan­dus­ras­kus­te­ga. Iha­lus tar­ga ja ek­si­ma­tu ju­hi ja liht­sa­te la­hen­dus­te jä­re­le loob vil­ja­ka pin­na­se po­pu­list­li­ke­le ja au­tok­raat­li­ke­le juh­ti­de­le. Ees­ti ei ole siin erand. Im­muun­sus ebaau­sa­te võte­te vas­tu on väi­ke, po­lii­ti­li­ne kul­tuur hab­ras ja va­li­ja tead­lik­kus oma teo ta­gajär­ge­dest näib ole­vat sa­ma kui SMS-lae­nu võtjal. Lä­he­ne­vad va­li­mi­sed an­na­vad seetõttu era­kon­da­de­le võima­lu­se kaks kor­da va­li­jaid oi­nas­ta­da.

Kaitseks ärakasutamise eest

Kat­sed va­li­mi­si sea­du­sand­li­kult au­sa­maks muu­ta ei ole vil­ja kand­nud. Seetõttu oleks üks la­hen­dus, et va­li­mis­tel osa­le­vad era­kon­nad le­pi­vad kok­ku heas va­li­mis­ta­vas. Mi­ni­maal­selt võiks see si­sal­da­da kok­ku­le­pet va­li­mis­ku­lu­tus­te ülem­pii­ris, lu­ba­dust mit­te ka­su­ta­da ava­lik­ke va­hen­deid era­kon­na hu­vi­des ning pei­bu­tus­par­ti­dest ja hal­vus­ta­vast rek­laa­mist loo­bu­mist. Va­li­mis­ku­lu­tus­te ülem­piir peaks ar­ves­se võtma ma­jan­du­so­lu­kor­da ja va­li­ja­te tülpi­must po­liit­rek­laa­mist.

Era­kon­na va­li­mis­vank­ri et­te ei to­hiks ra­ken­da­da mak­su­maks­jat. Har­ju­muspä­ra­seks on saa­nud ame­tiau­to­ga ki­hu­tus­koo­so­le­ku­le ki­hu­tav mi­nis­ter, va­li­misp­la­ka­teid klee­pi­vad amet­ni­kud ja va­li­mis­por­nost pun­gil lin­na­le­hed.  

Aga kui era­kon­nad ei ole ene­se­pii­ra­mi­sest hu­vi­ta­tud? Prügi­tal­gud kin­ni­ta­sid, et ees­ti­maa­la­si ära­pa­ne­mi­se ase­mel ära­te­ge­mi­se­le in­nus­tav jõud asub väl­jas­pool po­lii­ti­list maas­tik­ku. Jä­re­li­kult on Ees­tis neid, kes suu­dak­sid sõnas­ta­da ühis­kon­na oo­tu­sed va­li­mis­kam­paa­nia­le ja mo­bi­li­see­ri­da ava­lik­kust reeg­li­test kin­ni­pi­da­mist jäl­gi­ma.

Vii­ma­sed sünd­mu­sed naab­ri­te juu­res näi­ta­sid, mil­le­ni võib viia po­lii­ti­lis­te jõudu­de loo­bu­mi­ne võima­lu­sest sõnas­ta­da rii­gi ees seis­vad väl­ja­kut­sed ja la­hen­du­sed.