Allar Tankler: Mängujoonis Jüri Ratasele
Jüri Ratase juhiomaduste nägemiseks peaksite temaga korvpalli mängima. Riigikogu kantselei on juba vist enam-vähem paarkümmend aastat võimaldanud parlamendiliikmetel, töötajatel, aga ka pooljuhuslikult seltskonda sattujatel iganädalaselt korvpalli mängida. Meil oli seltskond, keskmine vanus ehk veidi üle 50 - kultuuriinimesed, poliitikud, ametnikud. Ühel hetkel, üheksa aastat tagasi, ilmus järsku kohale Ratas, kes oli just Riigikogu aseesimeheks valitud. Kohe esimesel korral muutus iganädalane seltskondlik koosviibimine järsku peaaegu nagu päris trenniks - mängimise vahepeal pidi korraga hakkama kombinatsioone harjutama, paari peale 10 vabaviset sisse saama jne. Veteranid vaatasid üksteisele üllatunud nägudega otsa, aga vastuvaidlemist ei olnud: kaotanud pool tegi kohusetundlikult joonejooksu.
Iisraeli ajalooprofessor Yuval Noah Harari kirjutab oma raamatus “Sapiens: A Brief History of Humankind”, kuidas kuni 150-isendilisi kogukondi on alfaisasel võimalik juhtida puhtalt inimliku interaktsiooni abil - kuidas sarnaselt Ameerika poliitikute kuulsa beebidemusitamisega ka ahvid käivad ringi, patsutavad oma karja väikseid õlale, musitavad ja kallistavad neid, selleks, et ehitada üles väikeseid koalitsioone oma juhtrolli hoidmiseks. Kuid suuremate seltskondade juhtimiseks on ainult inimestel välja arenenud keel, mis on võimeline looma müüte, fiktsioone, abstraktsioone, jagatud väärtusi.
Edgar Savisaarega ei olnud Keskerakonnal vaja klassikalises mõttes maailmavaadet. Seda asendasid tema Rahvarinde ajast alguse saanud müüt, ning mingil määral meie-nemad teljel eksisteeriv reeglistik defineerimaks, mis on tõde, mis on hea, mis on ilus. See meie-nemad telg eksisteeris tänu erakonna valijaskonna suurusele, mis võimaldas seista “meie valijate” huvide eest, vastandudes “meie mitte-valijatele” - kuna valijaid oli piisavalt palju, ja nad olid paljuski homogeensed (eakad, mitte-eestlased) või ka selgetes niššides (sundüürnikud, algselt) oli võimalik üles ehitada laia hulka kõnetav poliitika ilma selgelt defineeritud maailmavaateta. Hiljem hakkas järjest enam meie-nemad telge defineerima rahvus - telg, mis Ratase valimisega samuti hägustub.
Ratas, sünnipäraste juhiomadustega, päris täna maksimaalselt pool kuningriiki, isegi, kui Savisaar ja Yana Toom jt ei loo kõrvale konkureerivat valimisnimekirja. Mis teise poole kuningriigi võitmiseks teha vaja? Ratasel tuleb oma tiimiga nüüd erakonnale maailmavaade kujundada - töö, mida Kadri Simson on erakonna Riigikogu fraktsiooni esimehena aastaid juba püüdnud teha, kuid millele pole olnud märkimisväärset toetust esimehe ja talle järgneva kontori poolt, ega ka Keskerakonna kõige silmapaistvama väljundi - Tallinna linnavalitsuse poolt. Kuigi paljud skeptikud peavad Ratast liiga ambivalentseks selgepiirilise maailmavaate jaoks, tasub meenutada kasvõi tema lühikest aega Tallinna linnapeana, mil ta pani sisuliselt aluse Euroopa rohelise pealinna traditsioonile. See ei ole mõistagi piisav neile, kes defineerivad maailmavaadet ainult vastustena küsimustele, kas Krimm annekteeriti ja kas maa tiirleb ümber päikese, kuid näitab, et Ratase juhtimisel võib Keskerakond tuua küll uusi mõtteid Eesti poliitikasse. Kuigi, erinevalt joonejooksust, võib selle satsi juhtimisel maailmavaate suunas tekkida ka vastuvaidlejaid.
