Paraku osutus tagatreplus tulutuks, sest muidu suure häälega sõnavabadust kaitsvad ja alguses Langi seadusesse väga kriitiliselt suhtunud IRL-i esindajad laiutavad käsi: meil on Reformierakonnaga diil. Valitsusparteide diil on see, et vastutasuks võlakaitse seaduse heakskiitmisele nõudis Reformierakond partneritelt allikakaitse seaduse toetamist.

Jään huviga ootama, kas mind selle väite pärast au ja väärikuse rikkumises süüdistatuna kohtusse kaevatakse ning kas kohus määrab uue seaduse alusel mulle ja Eesti Päevalehele ennetava trahvi, et me neid väiteid ei kordaks. Oma infoallikat ma uue seaduse järgi õnneks avalikustama ei pea, sest vaevalt on see väide kriminaalkuritegu.  

Valitsusparteide diili pärast on tõsiselt häbi. Võlakaitse seadus leevendab järgmisel aastal jõustudes sadade perekondade olukorda, kes on kas ajutiselt võlgade tagasimaksmisega hätta jäänud või keda on tabanud üksikisiku pankrot. Seevastu allikakaitse seadus on parimal juhul lihtsalt ebavajalik seadus, halvemal juhul ohustab see sõnavabadust.

Allikakaitse pole probleem

Esiteks sätestab uus seadus allikakaitse põhimõtted, aga allikakaitse koha pealt pole Eesti ajakirjandusele midagi ette heita. Küsitlesime kevadel koos Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteriga kõigi suuremate meediaväljaannete juhte ja nad oskasid nimetada terve selle sajandi peale vaid üht-kaht probleemset juhtu allikakaitsega. Seega seadustati eile asi, mis tegelikus elus on kuuendajärguline ja toimib ilma spetsiaalsete seadusesäteteta niikuinii.

Teiseks antakse uue seadusega kohtule võimalus määrata ennetustrahv au ja väärikuse solvamise eest „mis tahes vormis ja isiku poolt”. Just selles uues põhimõttes näevad meediaväljaanded õigustatult ohtu sõnavabadusele, sest ilmselgelt on see põhimõte seadusesse kirjutatud ajakirjandusele surve avaldamiseks.

Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas toob riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher näiteks, et au ja väärikuse rikkumiseks võib pidada ka laimavaid hüüdeid linna peatänaval või üdini valesid faktiväiteid sisaldava e-kirja saatmist kolmandatele isikutele.

Selle loogika järgi võib mõni riigikogu liige, keda Ene Ergma hiljuti südametäiega idioodiks nimetas, ta kohtusse kaevata ja taotleda talle ennetustrahvi, et riigikogu esimees järgmine kord jälle kolleege idioodiks ei nimetaks. Rääkimata sellest, et mis tahes protestijad peavad järgmine kord Toompeale tulles hoolega vaatama, et plakatitel poleks näiteks Andrus Ansipi kohta midagi halba öeldud.

Ennetustrahvide toetajad õigustavad neid sooviga kaitsta inimest ajakirjanduse eest. Näiteks olukorras, kus ajaleht on avaldanud loo, mille puhul inimene tunneb oma au ja väärikust rikutuna ja teab, et ajaleht kavatseb teemat jätkata. Uue seaduse loogika kohaselt saab inimene kohtust kaitset otsides taotleda ennetustrahvi määramist, mis võtab ajakirjanduselt soovi teemat edasi käsitleda.

Aga allikakaitse seaduse vastuvõtmise vastu hääletanud sotsiaaldemokraatide ja roheliste hinnangul ei ole uues seaduses inimese ja sõnavabaduse kaitse vaheline tasakaal mõistlikult paigas. Ajakirjandus on oluline sõnavabaduse tagaja ja halvemal juhul võib uue seadusega minna nii, et pärast eilses Äripäevas ilmunud lugu pöördub Jaanus Rahumägi kohtusse ja taotleb ennetustrahvi, selleks et ajaleht ei sekkuks rohkem tema eraellu ega kirjutaks tema Kreeka luksusvillast, mis seab kahtluse alla poliitiku majanduslike huvide deklaratsiooni aususe. Nüüd annab uus seadus kohtule otsustada, kas tegemist on ühe perekonna eraelust rääkiva looga või ühiskonna jaoks olulise infoga. Sõnavabaduse kaitsjatel jääb üle loota mõistlikule kohtupraktikale.

Nii nagu allikakaitse seadus diilitades riigikogu suurde saali lõpphääletusele veeti, nii ta seal veel ühe väikese vastiku diiliga ka vastu võeti. Nimelt oli valitsusparteidel eile saalis välja panna ainult 50 häält ja üht oli seaduse vastuvõtmiseks veel vaja. Siis võeti kümme minutit vahe-aega ja selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt. Kuigi Aleksei Lotman rääkis seaduseelnõu teisel lugemisel nii ilusasti, kuidas allikakaitse seadus ohustab nii olulist põhiseaduslikku väärtust nagu sõnavabadust. Ja kuigi kõik teised rohelised vajutasid eile punast nuppu.

Loodetavasti saame tänu anonüümsetele allikatele varsti teada, mis hinnaga ja mille eest Strandberg oma hääle ja roheliste põhimõtted maha müüs.