Alma mater ja tema seadus
Teiseks, see õppe-teadus-arendus-loomeasutus on eestluse ja rahvuskultuuri häll ning põhikandja ja edasiarendaja. Kolmandaks, tegemist on universitas’ega, mis annab alus-kõrgharidust kõigis põhivaldkondades – humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ja loodusteaduste alal. TÜ kannab täie õigusega ka hellitusnime – alma mater – toitev ema. Selleks aga, et TÜ oma toitva ema funktsiooni täita saaks, on vaja tema eest hoolt kanda, tagada tema piisav rahastamine ja optimaalsed töötingimused. Kahjuks on aga alma mater’i finantseerimine alla jäänud spetsiaalülikoolide omale, ülitähtsad ajaloolised hooned ja muuseumid lagunevad... Ei mõisteta, et kala hakkab mädanema peast – kui ei ole alusharidust, hakkab kannatama ka spetsiaalteadus, kogu ühiskonna elu.
TÜ ise ja haridus- ja teadusministeerium on hakanud märkama, et olukord on häiret tekitav ja midagi tuleb riigi tasandil ette võtta. Ega midagi muud, kui tuleb abi otsida Tartu ülikooli seaduse muutmisest. Kuidas aga seda muuta? Millised on lahendusvariandid?
Rahvusülikooli eripära
Rektor Alar Karise moodustatud töörühma (nõunikud Mihkel Pärnoja ja Aliis Liin ning strateegilise analüüsi juht Annika Tina) arvates tuleks seadustada ülikooli uus juhtimisviis, mis seisneb senise kuratooriumi asendamises 11-liikmelise otsustuskoguga, mis moodustatakse riigikogu poolt valitsuse ettepanekul ja milles vaid viis liiget kuuluvad ülikooli liikmeskonda.
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas on teist meelt: tema arvates ei tasuks ülikooli politiseerida, selline ettevõtmine kindlasti raha juurde ei too. Selleks et Tartu ülikooli tõhusamalt finantseerida, on vaja seaduses selgemalt formuleerida selle haridusasutuse kui rahvusülikooli olemus ja ülesanded.
Siinkirjutaja on ministriga põhimõtteliselt ühel nõul: selleks et mingit institutsiooni paremini toetada, on vaja kõigepealt kõigile selgeks teha, milles seisnevad hoolealuse eripära, eesmärgid ja ühiskondlikud väärtused. Kahjuks on Tartu ülikooli töögrupp selle selgekstegemise unarusse jätnud.
Nüüdseks on üldist aktsepteerimist leidnud kontseptsioon Tartu ülikoolist kui rahvusvahelisest rahvusülikoolist, mille puhul „rahvus-” ei tähenda ainult etnilise eestluse eest seismist, vaid tänapäeval veelgi enam, vastavalt internatsionaalsele vastele national riiklikult tähtsate alusteaduste arendamist. Fundamentaaluniversiteet ei tohi ühiskonda edasikandvate ideede genereerimist ja süvauurimuste läbiviimist asendada rakendusuuringute, tehnoloogia ja sellel põhinevate teenuste pakkumise ja arendamisega (TÜ ülesandeks võiks olla vaid selle tegevuse suunamine ja konsulteerimine). Viimati nimetatu jäägu spetsiaalülikoolide hoolde, selleks nad ju omal ajal alma mater’ist välja kasvasidki. Universaaluniversiteedi missiooni ei tohiks lahjendada temasse eri- ja eraülikoolide, à la akadeemia Nord, mereakadeemia integreerimisega.
TÜ eripära piiramine vaid etnoteaduse ja -kultuuri arendamisega on kahjuks üsna laialt levinud. Ka minister Lukas ei avanud 28. aprillil ETV saates „Foorum” TÜ kui rahvusülikooli põhiolemust. Ta piirdus vaid etnoteaduste hulka kuuluvate erialade loeteluga, märkimata, et TÜ kõige olulisemaks ülesandeks tänapäeval on saanud üldriiklikult tähtsate humanitaar-, sotsiaal-, arsti- ja loodusteaduslike alusdistsipliinide edendamine.
Millegipärast ei märka ka TÜ nõukogu liige professor Marju Lauristin oma ülikooli eripära („Milleks ühiskonnale ülikool?” EPL, 26.04): „…asi pole ju ainult Tartu ülikoolis. Samad probleemid puudutavad kõikide avalik-õiguslike ülikoolide arengut ja kohta Eesti ühiskonnas.”
Arvan, et TÜ kui rahvusülikooli määratlemine muudetud seaduses mitte üksnes etno-kõrgkoolina, vaid eelkõige riiklikult tähtsa fundamentaaluniversiteedina esitaks riigikogule niisuguse kontseptsiooni ja signaali, mille järgi seadusandjal oleks kerge põhjendada finantstoetuse kordistamist kõnesoleva institutsiooni päästmiseks kriisiseisundist.
Riigieelarvete koostajatel on vaja tunnetada, et raha eraldamine üldkatlast alusharidusele annab peatselt mitmekülgset, ka majanduslikku efekti kogu ühiskonna arengule. Nii näiteks aitavad tõhusamad arstiteaduslikud uurimistööd ravida ja vältida haigusi (südame-veresoonkonnahaigused, kasvajad, traumad, rasvtõbi jm), mille kaudu kompenseeritakse mitmekordselt seniseid töövõimetuskulutusi. Osa riigikaitse kulutuste paigutamine informaatika eelisarendamisse annaks kindlasti olulist efekti küberkaitse organiseerimisel jne.
Riiklik ülikool
Senine kogemus näitab, et TÜ kui rahvusvahelise rahvusülikooli eripära ja eelisfinantseerimise vajadust ei ole kerge mõista. Seetõttu teen ettepaneku astuda selle arusaama kergendamiseks radikaalne samm – taastada tema kui 1919. aastal loodud rahvusriigi-ülikooli esialgne nimetus Eesti Vabariigi Tartu Ülikool (EVTÜ) ja reorganiseerida ta avalik-õiguslikust ülikoolist riiklikuks. Selline muudatus ei piiraks, vaid rahamurede kaotamise kaudu hoopis suurendaks alusuniversiteedi akadeemilist autonoomiat ja loomingulist vabadust.
Alles riigiülikooli EVTÜ kui fundamentaalselt finantseeritud haridus-teadus-arendus-loomeasutuse loomine tekitab vajaduse kaasata juhtimisse ülikooliväliseid isikuid. California ja TÜ emeriitprofessor Rein Taagepera kirjutas õigesti („Ülikool anglosaksi moodi”, EPL 27.04): „Kui ülikool soovib, et ühiskond teda rahastaks, siis peab ta ka ühiskondlikke soove mingil määral arvesse võtma.” Kuigi professor Taagepera kiidab kõrgkooli anglosaksi mudeli pluss-külgi, hoiatab ta siiski dual governance valitsemismeetodi matkimise eest Eestis.
Olen nõus nende kriitikutega (TÜ haridus-sotsiaalteaduskond, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, paljud sõnavõtjad meedias), kes ei poolda ilma TÜ eripära selgelt välja toomata Tartu ülikooli seaduses ja tema õiguslikku seisundit ja finantseerimisskeemi oluliselt muutmata uue 11 (5 + 6), ettearvamata kompetentsiga otsustuskogu loomist.
Teine asi on üldriikliku Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli rajamine. Siis tekib loomulikult vajadus kuratooriumi otsustusõiguse suurendamiseks ja miks mitte anda sel juhul meie vabariigi tähtsaim (haridus on kõige alus!) institutsioon riigikogu ja presidendi kureerida?
