Alo Raun: Tallinna valimishoiatus 2017

Kui rääkida haritud ja poliitikahuviliste inimestega tänavustest kohalikest valimistest, leidub ootamatult palju neid, kes kehitavad nõutult õlgu: valida poleks nagu kedagi! Varem oli vähemalt konkreetne valik – savisaarliku Keskerakonna vastu –, ent nüüd ei juhi Edgar Savisaar enam Tallinna linna ega kandideeri ka Keskerakonna nimekirjas.

Osalt seetõttu ei ole enam ühtne ka Keskerakonnale vastandunud nn valgete jõudude leer, nagu neid aastate eest nimetati. Kriitikameelega valija näeb, kuidas hoopis nemad seekord pahatihti vindi üle keeravad. Kord maalib Reformierakond keskpartei ümber vene tonti, siis esitlevad sotsid EKRE-t natsitondina.

Tondiotsingutega on end nii lõksu mängitud, et ühine kambakas Keskerakonnale on muutunud väga küsitavaks. Tekib küsimus, kas see on üldse siiralt päevakorras olnudki. Igatahes viitavad märgid, et SDE aitab pigem Keskerakonnal Tallinnas võimule jääda kui teeb koos teiste jõudude ja EKRE-ga Taavi Aasale kambaka.

Ära vali ministreid

Niisiis näeme, et valged jõud on ise üpris plekilised. Nende viljeldav poliitkultuur tundub pärast Edgar Savisaare kui võrdlusobjekti kadumist senisest räpasem. Karta on, et see mitte ainult ei tundu nii, vaid kohati nad ongi alatumaks läinud, sest valijate mobiliseerimine on läinud Savisaare-järgsel ajal senisest keerulisemaks.

Üks häbiplekke valgel triiksärgikrael on katse kehtestada kohalike valimiste põhikonfliktiks riigitasandi teemasid, olgu siis kooseluseadust või rahvuslikul pinnal vastandamist. Samamoodi väärib taunimist ministrite, eurosaadikute ja riigikogu liikmete kohalikel valimistel üles seadmine. Seda taunin ma peibutuspartlusena isegi siis, kui inimene läheb tõesti kohalikku volikokku tööle. Kuni sellega ei kaasne näiteks riigikogust lahkumist, jääb see töökoht talle teisejärguliseks. Eelkõige paistab peibutuspartlusega silma SDE, kes on pannud pealinnas kandideerima kõik viis ministrit – needki, kes on varem kandideerinud mujal.