Link kopeeritud!

ALVAR SOESOO: Maade jagamine Arktikas

 (12)
ALVAR SOESOO: Maade jagamine Arktikas
----

Viimasel ajal on nii Eesti kui ka maailma huviorbiiti tõusnud Arktika territooriumi võimaliku jagamisega seonduv.

 Kliimamuutuste uurijad teavad Arktikat kui ühte viimase paarikümne aasta suurimate muutustega piirkonda, poliitikud on vaadelnud seda ala kui potentsiaalset lisanduvat looduslike ressursside allikat. Ressursid, sh maavarad, on olnud sõdade ja okupatsioonide sütikuks mitme viimase sajandi jooksul. Praegu oleme uue ressursside ja seeläbi ka energiakriisi lävel.

Majandustegevuse mõttes jagamata piirkondi on jäänud maakeral vähe järele. Eeskätt viib mõte just Arktikasse ja Antarktikasse. Arktika on piirkond, mida saab edasi jagada sellega piirnevate riikide vahel. Seaduslik alus tundub ÜRO tasandil selleks olemas olevat. Juba aastatel 2000 ja 2001 hoogustunud püüdlused jagada Arktika alasid baseeruvad 1982. aasta ÜRO konventsioonil (Law of the Sea).

Selle konventsiooni artikli 76 kohaselt võib merega piirnev riik valida, mis alustel saab 200-meremiilisele majandusvööndile alasid juurde taotleda. Võimalusi on mitmeid, sh võib arvutus põhineda mandrijalami piiri kaugusel rannaalast, selle kaugusel mingist kindlast sügavusjoonest või isegi keerukamal viisil leitud setete paksuse ja mandrinõlva alumise piiri kauguse omavahelisel suhtel.

Toetudes sellele, saab juurde taotleda 150 või erijuhtudel enamgi meremiili. Nimetatud ala, alates rannikust, nimetatakse juriidilises mõttes mandrilavaks. See võib kokku langeda geoloogilise või geomorfoloogilise mandrilavaga, kuid ei pea seda tegema.

Samal teemal:

Sarnane praeguse Islandiga

Mida siis Põhja-Jäämere keskosa endast tegelikult kujutab? Batümeetriliselt kaardilt paistavad silma mäeahelikega vahelduvad tasasemad alad. Alfa-Mendelejevi ahelik on geoloogiliselt tekkinud ookeanilisele maakoorele nn kuuma täpi magmatismi käigus ning selle teke on sarnane praeguse Islandi tekkega.

Island teatavasti ongi ookeanilise koore tükike, mis on üle veepinna tõstetud kuuma täpi magmatismi resultaadina ning lisaks sellele läbib saart Atlandi ookeani keskahelik, kus toimub uue ookeanilise koore juurdekasv. Seepärast ei saa käsitleda Alfa-Mendelejevi ahelikku kuidagi Siberi mandrilava jätku-

osana.

Lomonossovi ahelikku peetakse ka ookeanilise päritoluga struktuuriks. Piirkonnast kogutud setteproovid on iseloomulikud tüüpilisele ookeanilisele basseinile, üksikud kristalsete kivimite proovid kujutavad endast erisuguseid basalte – tüüpilisi ookeanilise koore vulkaanilisi kivimeid.

Vene uurijad on väidetavalt leidnud traalimise käigus lahtisi vanaaegkonna kivimitükke (mis peaksid olema iseloomulikud kontinentaalsele maakoorele), kuid nende seos kõnealuse piirkonnaga ei ole tõestatav.

Nimetatud geoloogilistest iseärasustest johtuvalt ei ole ühelgi riigil otsest alust esitada nende piirkondade enda kontrolli alla saamise taotlust.

Geoloogiline andmestik Arktika keskosa kohta on siiani väga lünklik ja kohati vastuoluline. Aga ilmselt hoogustavad uus loodusvarade buum ning Venemaa ning teiste riikide vahel toimuvad poliitilised raginad nimetatud piirkonna uurimist.

Arktika sˇelfialad on rikkad nii gaasi, nafta kui ka teiste maavarade poolest. Nende loodusvarade üle kontrolli saavutamine on loomulikult kõigi Põhja-Jäämerega piirnevate riikide eesmärk. Venemaa esitas taotluse saada endale Arktikas asuvad väga laialdased alad juba 2001. aasta detsembris. Taotleti tohutuid maa-alasid nii põhjapooluse ümber, suurt osa Lomonossovi veealusest mäeahelikust, Mendelejevi ahelikku ja osa nende vahele jäävast alast.

Venemaa ei jäta jonni

Vahepeal jõudsid Kanada teadlased Arktika põhilised merepõhjastruktuurid uuesti üle vaadata ning põhimõtteliselt uue rajoonimise skeemi esitada. 2002. aastal soovitati Venemaal esitada täpsem andmestik Arktika keskosas, see on põhjapooluse lähedal taotletavate alade kohta, et veenda komisjoni taotluse õiguslikkuses. Kanada, Taani ja USA olid Venemaa õiguse taotleda oma majanduspiirkonnaks ka Arktika keskosa juba varem kahtluse alla seadnud.

Loe veel

Venemaa on aga oma õigust nendele aladele kinnitanud temale omanäolisel viisil mitmel konverentsil, nõupidamisel ja poliitilistes kuluaarides. Selle aasta Venemaa ekspeditsioon poolusele ja sukeldumine ookeani põhja olid alade endale kuulutamise seisukohast muidugi läbi kukkunud. Ometi näitas see, et Venemaal on tehnilised võimalused nimetatud aladel nii vee peal kui ka vee all töötamiseks, aga ka seda, et Venemaa ei ole jätnud jonni suure osa Arktika endale kuulutamises.

Võime küsida, kas see kõik ikka on Eesti asi. On ikka, praegune maailm on täis tihedaid seoseid ning Eesti, olles viimaste aastatega sügavalt integreerunud “üldise maailmakorraga”, ei pääse enam ka tagasilöökidest, kui mõni seoseelementidest puruneb või toimub näiteks väike läbikukkumine tehnoloogiasfääris.

Sellepärast on oluline, et isegi Eesti-suurune väikeriik omaks pädevaid teadmisi (ehk kvalifitseeritud spetsialiste) maailma loodusressursside, nende seisundi kohta. Riigile on vajalik seda tüüpi info olemas-

olu ning info süntees reaalajas.

Siinkohal on mõtlemisainet, kuidas näiteks mitmed Eesti ministeeriumid ja ülikoolid saaksid koostööd teha sedalaadi info hoidmise ja parimate teadmiste arendamiseks. Olgu see siis invasioon põlevate maavarade, uraani või muldmetallide suunal või kas või selline pealtnäha lihtne olukord, mis on tekkinud Soome lahte gaasijuhtme planeerimise tõttu.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare