Analüütik: Blokivälisusliikumist juhivad oma mainet naftaga puhastavad paariariigid
Ehk siis tekkis grupp riike, kes ei tahtnud alluda ei Moskvale ega ka Washingtonile ning püüdsid ajada iseseisvat välispoliitikat „iseseisvuse, suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja julgeoleku nimel.“ Liikumine tekkis Aasias, pooldas rahulikku kooseksisteerimist ehk siis oli selgelt sõdade vastu. Esimestel aastatel oli probleemiks seegi, kas ühendusse võib kuuluda riik, mille territooriumil on mõne suurriigi sõjabaas?! Kuna Hiina loobus varsti teistega kaasa mängimast ja hakkas oma hegemooniat kehtestama, sai muule Aasiale kiirelt selgeks vajadus leida tuge sealt, kus sünnivad peamised rahu ja sõja otsused. Täpsemalt Euroopast.
Parasjagu jõudis lõpule ka esimene sula end Teise maailmasõja käigus suures osa ise vabastanud Jugoslaavia ja NSVL vahel ning Jugoslaavia presidendile Titole sobis kahel toolil istumise poliitikaks teistel kontinentidel asuv liikumine igati. Nii asutatigi septembris 1961 Jugoslaavia pealinnas Belgradis Blokiväline liikumine (kuna blokid on kadunud, siis nüüd on ametlikuks nimeks mitteühinemisliikumine – ingl. keeles Non-Aligned movement = NAM). Selle eesotsas olid toonase maailma poliitika tõelised staarid – Tito, India peaminister Nehru, Indoneesia president Sukarno, Egiptuse president Nasser ja Ghana president Nkrumah. Kahe põhibloki ja nende järglaste üllatuseks kasvas NAM kiiresti ja 1989.aastal, kui koguneti uuesti Belgradis 9. korda, oli liikmesmaid 102. Tänaseks on veel 18 liiget lisandunud (koos rahvusvaheliste organisatsioonide esindustega oli äsjasel tippkohtumisel 136 delegatsiooni) ehk siis tegu on maailma ühe suurima poliitilise organisatsiooniga.
Samas on mainitud kaks kohtumist Belgradis ainsad Euroopas toimunud üritused ja vana kontinendi esindus NAMis piirdub pärast Küprose ja Malta lahkumist 2004.aastal Valgevene ja Serbiaga. Aastatel 2010-2014 oli kirjas ka Ukraina. Samuti rivaalitsevad Armeenia ja Aserbaidžaan ning äsja septembris tuligi pommuudis sellest, et NAMi 18. tippkohtumine toimub kolme aasta pärast viimase pealinnas Bakuus.
Selge see, et see on Euroopas, sest Bakuu ju alles korraldas 2015.aastal üliedukad Euroopa mängud, väiksematest üritustest rääkimata. Võib kindel olla ka NAMi uue kohtumise edus, sest Aserbaidžaanil on selleks naftaraha küll. Muidugi pole saladuseks inimõiguste järgimise alaste pretensioonide hulk, mida demokraatlik maailm esitab Aserbaidžaani võimudele, ent kui too järjepanu osutab (tasuta) külalislahkust kogu muule maailmale, siis seda pigem tarbitakse kui jätkatakse protestimist.
NAMi ajaloost on teada, et selle 1983.aastal New Dehlis toimunud tippkohtumist tervitasid Ronald Reagan, Margaret Thatcher ja Helmuth Kohl. Sealtpeale on NAMi ja Lääne maailma teed otsustavalt lahku läinud - teinekord ei saadeta tervitusigi. Mis puutub endise NSVLiidu aladesse, siis on lisaks ülalmainitud kolmele riigile NAMis esindatud veel Kesk-Aasia riikidega. Suhete jahenemise põhjuseid jagub – vastuseis suurkorporatsioonide tegevusele ja finantspoliitikale, erinev lähenemine arenguriikide abistamisele, rahulolematus otsustamiste ja juhtimisega ÜROs ning USA poliitikaga moslemimaailmas (üksmeelne toetus Palestiina riigi loomisele) ja üldse maailmas. Pole juhus, et NAMi kaks tippkohtumist on toimunud Havannas (1979, 2006), mille välispoliitika sel ajal selgelt vastandus USAle, kes hoidis saareriiki aastakümneid blokaadis. NAMi 16. tippkohtumine toimus 2012.aastal Iraanis, mis sel ajal oli selgelt paariariigi staatuses USA ja Euroopa poolt vaadatuna. Teheranis toimunud kohtumisest võttis aga osa 29 riigipead, seitse valitsusjuhti, 11 asepresidenti ja spiikrit. Iraan oli sealtpeale ka NAMi eesistujamaa ja kasutas kõiki võimalusi, et septembris 2015 saada taas parketikõlblikuks tunnistatuks.
Nüüd on NAMi uueks eesistujamaaks Venezuela, samuti omamoodi paariariik Lõuna-Ameerika parempoolsete valitsuste silmis (Argentina, Brasilia, Paraguay uued juhid peatasid Uruguay nõusolekul äsja Venezuela toimetamise/kuulumise Mercosuri blokis). Nagu teada, toimuvad Venezuelas pidevad demonstratsioonid nõudmaks referendumi korraldamist, et saada lahti vasakpoolsest presidendist Madurost. Septembris tuli väljaastumistesse nädalane paus, sest Margarita saarel peeti NAMi 17. tippkohtumine. 136 delegatsiooni tähendasid korralikku kasumit kohalikule turismitööstusele.
Riikide poliitiline esindatus Porlamaris jäi küll Teheranile selgelt alla – 15 riigipead ja 20 välisministrit (Teheranis oli viimaseid 50), ent kodus taas kriitika all vaevlev Maduro on nüüd kogu NAMi kõneisik järgmiseks kolmeks aastaks. See tähendab automaatselt Venezuela sõna suuremat kaalu ka OPECi kohtumistel, kus Caracasest tuleb viimasel ajal üks algatus teise järel. Võib väita sedagi, et NAMi viimase perioodi kolm juhti – Iraan, Venezuela ja Aserbaidžaan ajavad kooskõlastatud naftapoliitikat. Raske uskuda, et NAMi viis rajajat ja teisedki selles liikumises eelmisel sajandil kaasalöönud oskasid ette näha seda, et nende liikumise tugevus saab baseeruma naftal. Rääkimata sellest, et naftaga saab ka endalt isegi poliitilise paaria mainet maha pesta! Ja kui eelmise sajandi lõpul jagus neid, kes ennustasid antud liikumise hääbumist, siis pole praegu raske ennustada sedagi, et mida lähemale tuleb NAMi järgmine tippkohtumine Bakuus, seda rohkem ilmub välja NAMi tegevuses kaasalööjaid. Mitte just kõrvu paitav sõnum kasvõi Euroopa Liidule, USAst rääkimata. Ent eks tekita nafta alati ja kõikjal probleeme.
