20. juulil ilmunud Trumpiga toimunud usutluses kõlanuga saab üksnes vaid rahul olla, sest Trump vastab küsimusele – kas ta on valmis Balti riike kaitsma – esmalt nii, et vaatab järele – kas Balti riigid on täitnud oma liitlaskohustused ja kui seda on tehtud, on tema vastus jah. Nagu teada, on Eesti oma kohustuse 101-protsendiliselt täitnud ja teistel puudujääva täitmiseks kindlad toimetamisplaanid olemas. Seda ja Balti riikide maine ja sõna kõrget usaldusväärsust arvestades langetatigi NATO tippkohtumisel Varssavis vastav otsus.

Kui kõnealusest intervjuust üldse midagi kõrva taha panna, siis esiteks on tegu tuntult spetsiifilise hääletoruga elik NYT sõnumeid lugedes peab kogu aeg silme ees hoidma värskeid nihkeid suurriikide praktilistes suhetes ehk otse öeldes – maailma eri piirkondades toimunut. (Mulle endale jäi sel teemal silma hoopiski näiteks Saksamaalt Hamburgist saadetud ja 7. juulil NYT ilmunud artikkel). Teiseks tasub sedastada, et kui hinnata kõnealust intervjuud – osalt ajakirjanike tekst, osalt Trump sõna-sõnalt – tervikuna, siis on Balti riike puudutav praktiliselt kõik, millega kajastati Venemaad ja USA-Venemaa võimalikke suhteid. Ehk siis ei sõnagi Krimmist, Ukrainast, raketitõrjesüsteemide paigutamisest Rumeeniasse, Poola jne. jne??

Mõistagi on ajakirjanikel õigus teha valik ja seda tehtigi, kui Trumpile esitati Venemaa kohta vaid – pealegi on see toodud näitena – Balti riike puudutav ehk tegelikult ju lihtne küsimus. Põhimõtteliselt oli tegu vägagi õige lähenemisega, sest järgmise aasta jaanuarini on presidendiks jätkuvalt Barack Obama, suhted Venemaaga mõistagi välispoliitiliselt teema nr. 1, ent kõik omal ajal, s.t. räägime sel teemal põhjalikult vahetult enne presidendivalimisi ja võidu proua Clintoniga.

Kuna aga uustulnukalt Trumpilt suisa nõutakse selget välispoliitikat ja enamus NATO liikmesmaid pole täitnud kaitsekulutuste 2% nõuet, pidas NATO peasekretär Stoltenberg vajalikuks appimineku automaatsust meenutada. Ka president Ilves pidas vajalikuks Twitteris säutsuda, et Eestil kõik korras. Selle peale pandi NYT veebilehele üles intervjuu antud osa täielik tekst, mis baltlaste jaoks ei muutnud midagi, kuid näitas ka Trumpi osavust mitte lasta nööbile pintsakut külge õmmelda.

Põhjendamatult tekkinud elevust arvestades on tark lisada, et seis „räägime Balti riikidest, aga peame silmas USA-Venemaa suhteid“ tekkis veel 1997. aastal, mil pärast kolme liikumisraskustega presidendi kohtumist Helsingis sai Bill Clinton endale välispoliitiliseks peanõustajaks Euroopa asjus Ronald Asmuse ja Sergei Prihhodko nimetati Boriss Jeltsini välispoliitiliseks nõunikuks. Asmus oli eelnevalt olnud üheks kahest peamisest Rand Corporationi tellitud Balti riikide tuleviku paberi kirjutajatest ja Prihhodko kolm aastat Venemaa välisministeeriumi Balti laua ülem. Eks ole – tegelesid enne ja pikalt mingite pisikeste riikidega, et siis päevapealt sisse võtta superriikide juhtide välispoliitilise esinõustajate kohad.

Ent kui meenutada eelnenud Vene vägede väljaviimist ja alanud NATO-ELi laienemisi, siis vast polegi vaja tõestada, et Baltikum oli omamoodi laboratoorium, kus mitmed superriikide suhtlemise stsenaariumid läbi mängiti. Ka Eesti poliitikute poolt pakutud. Kordan, et 1998. aastal allkirjastatud USA-Balti harta võib pidada alanud nn. pehme jõu (soft power) poliitika klassikaks. 2014. aastal algas aga – tulenevalt Venemaa agressioonist Ukrainas toore jõu (hard power) sissetoomine – algul USA sõjaväekolonni liigutamisega Saksamaalt Tallinna (kordas John Kennedy aegset liikumist Lääne-Berliini ja Lääne-Saksamaa vahel), mis tulevast aastast asendub pideva kohalolekuga. Kuna tegelikult on mängus vaid 1000-4000 meest, siis – oleme endiselt laboratoorium ja katsed jätkuvad. Pakkudes huvi kellele vaja. Elik - võtkem asja rahulikult ja lugegem iga tekst, k.a. NYT oma ikka lõpuni.