Analüütik: isegi näiliselt korruptsioonivastase Putini lemmikajaloolane tunnistab, et Venemaal varastavad kõik
Venemaa presidendi Vladimir Putini üheks lemmikajaloolaseks on Nikolai Karamzin (1766–1826), keda ta tsiteeris („austatakse seda, kes end ise austab”) ka oma äsjases läkituses parlamendi mõlemale kojale 3. detsembril.
Ent Karamzin on tõdenud – toona tärkava – Vene bürokraatiaaparaadi kohta sedagi, et „meil varastavad kõik”. Lause, mida on avalikult korranud näiteks Putini administratsiooni ülem Sergei Ivanov (andmaks mõistagi märku sellest, et temagi loeb Karamzini). Ja et Moskvas ja Peterburis käis üks suur riigivarastamine ja altkäemaksu andmine, polnud uudis ei tsaariajal ega ka nõukogude ajal (pudel „Vana Tallinnat” tagas jaatava otsuse!). Mõistagi pole sellest tänagi pääsetud, ehkki ka viidatud Putini kõnest kolmandik oli pühendatud võitlusele korruptsiooniga.
Arusaamad ametikohast muutuvad Moskoovia mail visalt ja eks selles ole suur osa ka Venemaa kohtuorganitel, kes päästavad sulid ka siis, kui muid võimalusi pole. Just seepärast pälvis tähelepanu tänase režiimi ühe nimekaima vastase Aleksei Navalnõi meeskonna kokku korjatud ja filmina avalikkuse ette toodud paljastusmaterjal korruptsioonist Venemaa riigiprokuratuuris. Selle „kangelasteks” on peaprokurör Juri Tšaika, tema asetäitjad ja ka Tšaika kaks poega, kes nagu teisedki Venemaa ladviku võsud eelistavad elada ja äri ajada välismaal.
Kuritegude kirjeldused ja pihta pandud summad on muidugi kõnekad, ent praegu huvitab välisvaatlejaid hoopiski enam see, kuidas töötab Venemaa ladviku ringkaitse. Käes on rasked ajad ja väiksemgi lõhenemine võib kogu seltskonnale saatuslikuks saada.
Peaprokurör ja tema asetäitjad on aga võimu tipp. Navalnõi meeskonna 40-minutiline film tegi ilma veel 1. detsembril ehk Putin saanuks seda 3. detsembril kommenteerida, mil ta niigi korruptsioonist pajatas. Ent ta ei öelnud sõnagi.
Vaikimine jätkus, aga kui seni riigitruudusega silma paistnud Vene teleajakirjanikel oli võimalus 9. detsembril peaminister Medvedevit küsitleda, oli vastava küsimuse kõlamine garanteeritud. Peaminister vältis küll usinalt peaprokuröri nime mainimist, kuid kinnitas, et uuritakse absoluutselt kõike ehk kõik seisvat alles ees. Seda toestas ta kahe väitega: elame õigusriigis ja meil ei ole enam Stalini ajad.
See kõlav jutt tuli asjahuvilistele meelde kaks päeva hiljem, kui Putin käis esinemas kaitseministeeriumi laiendatud nõupidamisel (kus andis korralduse likvideerida eos iga võimalik Venemaa vägede vastane rünnak). Koos presidendiga oli presiidiumi laua taga ka peaprokurör Tšaika. Elik, on põhjust eeldada, et kui ka peaprokuratuuris mõned pead lendavad, siis ei puuduta see Tšaikat.
Võim venitas selgelt vastusega, mis andis Navalnõi meeskonnale võimaluse koguni kahel korral kohtu poole pöörduda, mis mõistagi tegi Kremli olukorra raskemaks. Eile siiski sai ka selgeks, miks Kreml viivitas. Suure tõenäosusega oli see seotud USA riigisekretär John Kerry eilse väisanguga Moskvasse kohtumaks nii Lavrovi kui Putiniga.
Ometi jõudis Kerry USA saatkonna hoones kohtuda ka välismaal nn Helsingi grupi Venemaa osakonna juhina tuntud Ljudmila Aleksejevaga. See südi, 88-aastane naine, oli aga ka Venemaa presidendi juures asuva iminõiguste komitee liige 2002–2012, mil ta – mäletate toonast opositsiooni tõusulainet! – arvati sealt välja.
Selle aasta mais ehk olukorras, kus Kreml sattus rahvusvahelise surve alla, tuli aga ootamatu teade, et Aleksejeva kutsuti (Peskovi sõnul) Putini enda algatusel sellesse nõukogusse tagasi. Vanaproua eilsest „aruandest” Vene ajakirjanikele jäi üsna ümmargune mulje, ent fakt on see, et USA riigisekretär lahkus Moskvast koos teatud pildiga inimõiguste olukorrast Venemaal.
Nüüd on Kremlil käed vabad ja tuleb lihtsalt oodata, mis järgneb. Möödunud laupäeval, 12. detsembril toimunud pikettidest osavõtjate arreteerimised, eilne kaugveoautojuhtide keskuse likvideerimine jmt midagi head küll ei tõota.
