Analüütik: Kas Putini sõjast ja Süüria kodusõjast saab relvarahu ja jääb vaid sõda terroristidega?
Kas Putini sõjast ja Süüria kodusõjast saab relvarahu ja jääb sõda terroristidega? Lootust on, sest New Yorgis toimus kolmas Süüria konflikti teemaline konverents ja ÜRO julgeolekunõukogu võttis vastu kaks resolutsiooni.
Esmakordselt rahandusministrite poolt vastu võetud dokument taotleb ISILi (kalifaat ehk Daesh) ja teiste terroristlike rühmituste finantseerimise lõpetamist ja kuna kõik kavandatu on kirjas 28-l leheküljel (!), siis selge see, et infot naftatootmisest ja müügist oli ja paljudel. Nüüd on peaaasi, et kokkulepitu ka ellu viidaks.
Välisministrite poolt vastu võetud resolutsioon sõjategevuse lõpetamiseks aga jäi poolikuks, sest selles pole sõnagi president Assadi saatuse kohta. Pole ka kirjas – ehkki seda arutati, kes 167-st rühmitusest kutsutakse kõnelustele, kuid öeldud on see, et 2-aastane protsess käivitub jaanuaris 2016.
Süürias toimuvas sõjategevuses on mitu selgelt eristuvat perioodi. Kevadel 2011 algas mäss ja kodusõda, mis aeglaselt laienes kogu riigile, kuid režiim säilitas kontrolli kõigi suuremte keskuste ja maanteede üle. Režiimivastaseid toetavate välisriikide, eeskätt Prantusmaa eestvedamisel loodi 24.02.2012 opositsioonijõude ühendav keskus, millest juba aasta hiljem olid järel riismed. 2013.a. teisel poolel sisenesid Süüriasse idast islamiemiraadi -, mis juunis 2014 kuulutatakse kalifaadiks, - võitlejad ja kodusõda täienes terroristide-vastase võitlusega.
Septembrist 2014 lõi selles kaasa ka USA lennuvägi. Septembris 2015 algas aga Venemaa õhujõudude kaasalöömine konfliktis ja 18. detsember tähendab piirkonnaväliste jõudude kaasatuse suurenemist, sest NATO langetas otsuse liikmesmaade lennukite ja laevade läkitamiseks abiks Türgile. Mõned päevad varem – 15.12 oli Saudi Araabia teatanud 34 sunniitliku valitsuse koalitsiooni loomisest, kes ilmselt on valmis saatma maavägesid sõdima Süüriasse.
Kui nüüd mõelda võimalikele arengutele, siis kuulutas Venemaa kaitseminister Shoigu 11.12, et Daeshi käes on 70% Süüria territooriumist ja „suured alad Iraagis“. Viimaste kohta ütles USA president Obama 14.12, et olla tagasi vallutatud 40% sellest alast, mis Daeshi käes aasta varem oli. Teisisõnu – kilgata pole midagi! Seda kinnitas Obama oma aastalõpu pressikal 19.12, viies jutu Süürialt kiirelt üle USA enda kodanike hukkumisele USA enda pinnal, mida tuleb ka kaistat islamistide eest.
Teistsugust mentaliteeti esindab Putin, kes pressikonverentsil (17.12) kuulutas uhkelt, et sõdimine Süürias polevat Venemaale mingi koormus, sest kasutatakse kodusteks sõjaväemanöövriteks (Tsentr, Vostok, Zapad2015 jmt) eelarves ette nähtud raha ehk siis tegu olla lihtsalt õppuse üle- ja läbiviimisega välismaal. Putin väitis sedagi, et Venemaa võivat „neid treeninguid“ „üsna kaua pidada.“ Küünilisus missugune, aga Putinist võib aru saada.
Septembris, kui Venemaa viis kõigepealt oma lennukid Süüriasse, lennutas siis selle presidendi Assadi Moskvasse ja tagasi ning alustas ISILi (Daeshi) meeste pommitamist õhust, oli Putin täis veendumust, et muu maailm, keda ta agiteeris ÜRO kõnepuldist ja kuluaarides, tuleb temaga kaasa. Seda enam, et ettevõetu pidi olema sama võidukas nagu ilmasõja aegne Hitleri-vastane koalitsioon. Paraku oli vaid Prantsusmaa president Hollande valmis Putinit toetama ja lennukikandja „Charles de Gaulle“ põrutas Süüria rannikule, et olla ka baasiks võimalikule ühisväejuhatusele. Ent kõigest nädal hiljem siirdus laev Pärsia lahte „asendama missiooni lõpetavat USA lennukikandjat.“ Teisisõnu – Pariis kuuletus USA soovile ja sealtpeale ongi Moskva olnud sunnitud ajama oma asja Süürias üksi.
7. oktoobril toimunud tiibrakettidega lööke Süüriale, mida tehti Kaspia merel asunud alustest, võib pidada nii vene uute relvade näitamiseks kui ka Putini sünnipäeva omapäraseks tähistamiseks. Kõik ülejäänud lisad – 17. novembril alanud Süüria pommitamine Saraatovist ja Mozdokist startivate kaugpommitajatega, naftatootmisega seotud alade lauspommitamine, hävituslennukite varustamine „õhk-õhk“ rakettidega, õhutõrjekompleksi S400 paigutamine, tankide T90 uue mudelite andmine Süüria armeele jmt. kõneleb pigem sellest, et vastane osutus sitkemaks kui Kremlis seda eeldati.
Venemaa kaitseministeeriumis toimunud nõupidamisel (11.12) luges Putin üles, et võitlused käivad Homsis, Hamas, Aleppos ja Raqqas. Ehk siis – ikka veel, sest neid kohti on iga nädal mainitud viimasel kahel aastal ja Venemaa toetatud Süüria armee pealetung peaks nagu käima. Öeldut arvestades on ilmne, et kui Türgi tulistas 24. novembril alla Vene pommitaja, mis ajas Putini raevu, siis oli selle peapõhjuseks just sõjaline ebaedu ja null seis liitlastega – edu ja liitlaste olemasolu korral poleks ühe lennuki kaotuse puhul nii suurt valu üles näidatud. Pealegi oli puänt selles, et Putin lootis liitlastena näha just NATO riike, ent üks keskmise kaliibriga NATO riik võttis kätte ja tulistas Vene lennuki alla!? Lõppenud nädal kinnitas sedagi, et NATO ja EL pole Ukrainat unustanud – sanktsioonid Venemaale pikenesid.
Araablastega on asjad sama halvad. Ameeriklaste eestvedamisel võeti Saudi Araabia pealinnas 9-10. detsembril kokku sadakond Süüria opositsiooni tegelast, ent ka need, keda Moskva protestis kui terroriste ja samas kurde sinna ei kutsutud. Pole siis ime, et kui kogu senise Süüria epopöa päevil leidis Putin tippkohtumiste koridorides alati aega ka Araabia riikide juhtidega kohtumiseks, siis Pariisis (30. 11) oli tal sellest kandist vaid üks vestluskaaslane – Iisraeli peaminister Netanyahu. Koostöö Iisraeliga leidis mainimist ka Putini ettekandes kaitseministeeriumis.
New Yorgi kohtumistele eelnes USA riigisekretäri Kerry külastus Moskvasse ja tema jutuajamised Lavrovi ja seejärel ka Putiniga (15.12). Kremli napp info räägitu kohta oli selge sõnum, et pooled püsivad oma seisukohtadel. Nagu ülal mainitud, moodustati samal päeval Er-Rijadis sunnide koalitsioon, mis andis märku, et Venemaa ja shiitlik Iraan on jätkuvalt ainsad shia Assadi toetajad. Päev hiljem tuli teade, et Saudi Araabia kroonprints on ka Azerbaidani (enamus sunnid, vähemus shiad) enda koalitsiooni kutsunud, millest Baku end eemale laveeris.
Üksinda võitlusväljal olev Moskva jätkab efektitsemisega – kuna Türgi ja Euroopa ei lase Vene kaugpommitajaid oma õhuruumist läbi, lendasid need eile Norrast ja Briti saartest kõrgemalt mööda, et Atlandi kohal võtta kurss Vahemerele, tulistasid tiibraketid sinna kuhu vaja ja pöördusid tuldud teed ja õhus tankimist kasutades tagasi. Olukorras, kus nafta hind tegi uue kukkumise, mõjub see selge laristamisena ja ei saa säärasena kaua kesta.
Midagi siiski terendub ka Süüria epopöa lõppemise kohta .Esiteks – puhkusele siirdunud Obama peaaegu kordas putinlikku fraasi sellest, et Assadi tuleviku peab otsustama Süüria rahvas, Teiseks ilmusid Saksamaa (tühjalt seisnud) saatkonda Damaskuses selle riigi luureaametkonna esindajad ja - kolmandaks - Süüria mõõdukas opositsioon teatas valmisolekust kõnelusteks Assadi valitsuse esindajatega. Arvata on, et järgmised silmatorkavad käigud jäävad juba uude aastasse. Raske aga uskuda, et tuleks paus pommidesajus Daeshi positsioonidele.
