Selle viimase puhastuse puhul tõmbas ajakirjandus kärmelt paralleele Stalini 1930ndate puhastustega, ent aeg on mõistagi teine. Nagu ka tagandamise põhjus - erinevus algab sellest, et täna saab põhjust mainida, kuid 1930ndatel oli tegu puhtalt ettekäänetega, väljamõeldistega (kadedus, hirm jmt.).

Peapõhjusele lähenemiseks alustaks Venemaal populaarsest ütlusest, mida on korranud ka president ja ülemjuhataja Putin: tsaar Aleksandr III sõnul on Venemaal kaks liitlast – armee ja laevastik. Praegune asepeaminister Rogozin lisas sellele mõni aega tagasi kolmandana „sõjatööstus kompleksi.“ Ehk siis relvatööstuse selle kõige laiemas tähenduses. Vürtsitagem nüüd senitoodut Vene (Pushkini-aegse) ajaloolase Karamzini kuldsete sõnadega riigiametnike kohta – „meil varastavad kõik“ (u nas vse vorujut) – ja olemegi (oma isiklikke nõuka-aegseid kokkupuuteid lisades) tõtt tunnistamas. Venemaal on riigivargus tohutu probleem nagu ka selle kinnimätsimine nn. potjomkinluse teel. Just võltsfassaad ja nõrk tagala saidki saatuslikuks Balti laevastiku juhtkonnale, nagu hiljem tõdeti..

Ajaloost veel niipalju, et Nõukogude Liit oli mõeldamatu ilma Nõukogude armeeta ja Gorbachovile tuli perestroika tegemisel kõvasti appi Saksa noormees Mattias Rust, kes maandas oma väikelennuki Punasel väljakul. See andis „märgiga mehele“ võimaluse kogu armee ladvik välja vahetada ja tekkinud pausi sõjardite kuklassehingamises ära kasutades sõlmida kiirelt tuumarelvastuse piiraamise lepped USA presidendi Reaganiga.

Tähelepanuväärne oli ka see, et kui nn. demokraatlik Venemaa üritas 1991.a. suvel kopeerida USA valimissüsteemi ja kehtestas asepresidendikoha, siis võtsid kõik tsiviilkandidaadid endale partneriks eranditult sõjaväelase! Jeltsin kindral Rutskoi. (Ameerikas võtab idaosariikide mees partneri Läänest või Lõunast ja vastupidi). Millega see asi lõppes, mäletavad kõik. Samas hakkas Jeltsin oma presidendiaja lõpul peaministreid võtma ikkagi jõustruktuuridest – Stepashin, Putin. Viimase presidendiajast sedagi, et ta katsetas Lääne vaimus ka tsiviilist kaitseministriga – Peterburi mööbliärimehest Serdjukovist tehti kaitseminister (2007-12), kes kõrvalttulnuna suutis 40000 ohvitseri erru saata ja tegevkindralite arvu kahandada 1107lt 610le, ent korruptsioon läks väidetavalt veelgi suuremaks ja relvatööstuse kvaliteet vaid allamäge. Serdjukovi skandaalse tagandamise järel sai kaitseministriks Venemaa päästeteenistuse loomisega endale nime teinud tõvalane Sergei Shoigu, kelle juhtimisel on asjad selgelt paranenud.

Ent aastasadu kehtinud süsteem ja seda saatnud harjumused toimivad edasi ja selles mõttes pole vahet, kas Venemaal tagandatakse ametitest kindraleid või ministreid. 2014.a. olukord siiski teisenes, kui Venemaa sattus Lääne sanktsioonide alla, millest ühe väljapääsuna – ehk Lääs läheb kokkuleppele - nähti sõjalist operatsiooni Süürias, mis andis uue mõtte ja hinguse Vene sõjarditele ja relvatööstusele. Järjest süvenevasse kitsikusse sattunud reakodanikele saab aga nüüd kõikvõimalikke korruptante serveerida sootuks teises soustis. Ning mida silmatorkavamad riigivargad, seda parem. Sestap – kui minister Serdjukovi mahavõtmine 2012.a. oli pigem erand, siis nüüd nagu ei kõhelda üldse kõrgete ametiisikute mahavõtmise juures. Olgu selleks majandusliku arengu minister (2013-16) Uljukajev, Sahalini oblasti kuberner, Vladivostoki linnapea või Komi vabariigi esimees, kindralitest rääkimata.

Samas - teatud mööndusi teatud meestele siiski tehakse – mullu suvel mindi telekaameratega sisse Föderaalse Tolliameti ülema eramusse, et näidata selgelt ebaausal teel saadud vara. Ahhetamist oli palju, ent mõned päevad hiljem lubati Belyaninovil samuti kaamerate ees anda oma amet üle järglasele, sest mees oli teeninud välisluures koos Putiniga. Samasse valdkonda kuulub ka äsjane teade FSB kindrali Feoktistovi ametist tagandamisest – teda peeti Uljukajevi peajälitajaks sõnum. Mõistagi on see kosutav uudis koduarestis istuvale kohut ootavale Uljukajevile. Samas on see mitmesuunaline signaal – korruptantide töökaaslastele, kannatajatele, avalikkusele. Ainutarga juhiga ühiskonnas kuulub niisugune signaalitamine olude juurde.

Ilmselt tuleb seda võimu signaalide mitmekeelsust silmas pidada ka algul mainitud 10 kindrali tagandamise puhul, sest tegu on siseministeeriumi, uurimis- ja karistusasutuste meestega. Valdkond, mis on viimastel nädalatel kõneainet pakkunud eeskätt kolme aasta taguste rahutuste ühe aktivisti Ildar Dadini ootamatu vabastamisega ja Putini korraldusega anda armu naisele, kes olla spioneerinud Gruusia kasuks. Otsused, mis igal juhul viitavad sellele, et midagi oli tehtud valesti ja pole isegi oluline, kas keegi mainitud 10 kindralist oli isiklikult seotud otsustamisega – ühiskond ja välismaa said signaali, et nendes Venemaa asutustes on midagi valesti tehtud ja asja parandatakse. Mõistagi, et Tema isiklikul osavõtul.

Ehk siis tagandamisel ja tagandamisel Venemaal on vahe. Arvata on, et kõik kindralid – nii teenistust jätkavad kui tagandatud - räägivad tänagi omavahel hoopiski sellest, et veel ühel väegrupil – Venemaa erivägedel – on ka nüüd oma tähtpäev. 27. veebruar ja et selle kehtestas juba 2015.a. kõrgem ülemjuhataja Putin. Märkimaks päeva, mil rohelised mehikesed aasta varem hõivasid Krimmi parlamendihoone ja panid seal ametisse uue valitsuse. Tegelike riigipöörajate auks püstitati mullu Simferoopolis monument „viisakatele inimestele“ (vene sõjaväelastel oli operatsiooni esimesel kahel nädalal korraldus vaikida ja mitte vastata küsimustele). Sedapuhku pidas Putin isiklikult vajalikuks ja Lääne õrritamiseks just teleekraanilt õnnitleda „Venemaa rahvuslike huvide kaitsmise võimsat ja efektiivset, suurte ajalooliste traditsioonidega instrumenti.“ Ei tule ju kellegi ette, et mõni teine ühiskonna grupp oleks viimastel aastatel saanud Venemaal endale mingi tähtpäeva.