Vaatamata kogu põnevusele, mis saadab valimisi Islandil, olgu meie huviobjektiks number üks ikkagi Moldova, riik, kellega koos meil tuli ühel augustipäeval 1940 „astuda“ NSV Liitu. Ta suutis samuti sealt küll 1991.aastal lahkuda, ent saades Moskvalt kaasavaraks nn. Transnistria vabariigi, mis tugineb seal asuvale Venemaa sõjabaasile. Tasub mäletada, kuidas Eesti interrindelaste ninamehed pagesid pärast Toompea lossi nurjunud rünnet mais 1990 Transnistriasse ja mõned toonased tegelased Eestist ja Lätist on sealse tandri vahetanud tänaseks võitlusele Kremli huvide eest Ida-Ukrainas. Vahepeal, 1999, lubas president Jeltsin sõjaväe Transnistriast ära tuua, ent 2002.aastal mõtles Putin ümber ja sealtpeale tuleb antud baasi võtta kui Venemaa kõige kaugemale nihutatud eelposti Euroopas. Kremli propagandas on tal uhke nimi „Russkii rubež“ ehk „Vene piir“ ja selle eelposti ametlikuks kuraatoriks on üks Putini lähikondseid, asepeaminister Dmitri Rogožin. Transnistria kaal suures poliitikas kasvas järsult seoses Euromaidani ja sellele järgnenuga Ukrainas. Kui meenutada nn Novorossijat, siis 2014-15 avaldatud kaartidel lõppes too moodustis Läänes just Transnistriaga. Pole juhus seegi, et vahetult enne tänaseid valimisi – 26. oktoobril lõpetati Vene väekontingendi ootamatu rotatsioon ehk siis Vene sõdurid liikusid terve nädala Moldova piiridel ja piirides.

Mõistagi halvas relvis ja mujalt kontrollitav võõrkeha algusest peale Moldova poliitikat ja kui veel naaberriigis Ukrainas käis tulenevalt riigi ja rahva suurusest ikkagi paljus peidetud võitlus Euroopa ja Venemaa-meelsete poliitikute vahel, siis Moldovas on see juba 20 aastat olnud avalik. Ka tänastel valimistel on probleem lihtsalt ja selgelt sõnastatud – kas võidab Kremli-meelne ja avalikult sealt toetatud kandidaat, kes ütleb, et Moldova koht on Euraasia Liidus või võidab kandidaat, kelle veendumuse põhjal saab Moldova olla vaid Euroopas ja euroopalik riik. Lisagem vaid seda, et esimese või asetab väga ebamugavasse positsiooni Ukraina ja ka kogu Euroopa Liidu/ NATO poliitika selles piirkonnas.

Ilmselt on kasulik teada sedagi, et Moldova võttis Euroopa ametkondade soovitusel malli Eesti põhiseadusest ja valimisseadusest. 2000.aastal tehtud põhiseaduse parandused tähendasid üleminekut presidendi otsevalimistelt tema valimiseks parlamendis ja viimase valimisel kehtestati kõige suurem d’Hondti jagaja. Teadu on see jagaja mõeldud võitja premeerimiseks enamvähem võrdsete parteide konkurentsis. Ida-Euroopa riikide häda on aga selles, et seal kipub võitja tihti teisi parteisid kordades ületama ja siis on kuri karjas. Kuigi, nagu Eestiski, taheti välistada konkreetse isiku (Petru Lucinschi) valimist ja antud jagaja oli mõeldud Moldova kompartei „kontrollimiseks“, lõppes juba esimene katsetus viimasele absoluutse enamuse võitmisega parlamendis ja riigi presidendiks valiti kommunist. (Moldova parlamendis on 101 kohta nagu Riigikoguski, ent lihtne enamus seal on 52 häält ja vähemalt 42-aastane president valitakse 61 häälega).

Rahva rahulolematuse pursked suutsid aastatel 2009-2010 võimule tuua Euroopa-meelse koalitsiooni, kes sai (NB!) 60 kohta parlamendis. Sellest ka kolm aastat kestnud presidendi mittevalimine, mida saatsid valitsuskriisid ja tohutud finantsvapustused. 2014 avastati, et grupp poliitikuid ja pankureid on riigist välja viinud üle miljardi dollari, skandaal, milles üheks osaliseks oli ka Euroopa-meelne peaminister Vlad Filat, kes mõisteti trellide taha. Kuna temaga seoti vaid neljandik mainitud summast, siis tõi võimude selge soovimatus asja uurida rahva tänavaile ning puhkenud kähmluste käigus rahustati mass maha muuhulgas lubadusega minna tagasi otsesele presidendivalimisele. Moldova konstitutsioonikohus aga kuulutas ülalmainitud põhiseadusparandused põhiseadusega vastuolus olevateks.

Mida siis valimistelt oodata? Kremli avalikuks kandidaadiks on Moldova sotsialistide liider Igor Dodon, kellele küsitlused andsid 25-33 protsenti toetust. Igal juhul on seda kaks korda rohkem kui järgmistel, ent samas ka kaks korda vähem kui vaja võiduks esimeses voorus. Sestap peaks tulema ka teine hääletusvoor ja pikalt oli teise koha pretendente kolm, kes kõik Euroopa-meelsete leerist – demokraatide liider Marian Lupu, tänavarahutuste üks eestvedajatest Andrei Nastase ja endine haridusminister ja eelnevalt Maailmapangas töötanud Maia Sandu. Nastase loobus kandideerimisest 15.10 ja Lupu 26.10 ning mõlemad kutsusid oma poolehoidjaid hääletama Sandu poolt. Sealjuures esindab Lupu parteid, mida kontrollib riigi rikkaim mees Vlad Plahotnjuk, kes pärast Filati kõrbemist tuli otsustavalt poliitikasse ja selgelt Euroopa-meelselt. Kuna ta on käinud ka USA-s, siis oli Dodon kärme hindama Lupu tagasiastumist kui tõendit, et nüüd seisab tema vastas „Nulandi (USA aseriigisekretär – T.A.), Plahotnjuki ja teiste oligarhide kandidaat“.

28.10 loobus kandideerimast ka liberaalide liider Mihai Ghimpu, kes kutsus oma poolehoijaid toetama Sandut, kui too kuulutab oma prioriteediks „Moldova-Rumeenia liidu“ loomise. Sõltumatu kandidaat Valeriu Ghileţchi on samuti valmis Sandut toetama, kui too jääb „traditsioonilise perekonna“ juurde ja lükkab tagasi kohaliku LGTB nõude lubada neile kooseluseadust. Kohaliku õigeusu kiriku pea metropoliit Vladimir aga toetab Dodoni kui „tõelist kristlast“ ja kohalik kompartei, kes 2014.aasta parlamendivalimistel kogus 17,5 protsenti häältest (sotsialistid 20,5% ja liberaaldemokraadid 20,2%, demokraadid 15,9%, liberaalid 9,7%), aga boikoteerib valimisi.

Ühesõnaga – põnevust on küllaga ja otsustamisel on – tõsi, tõenäoliselt alles kahe nädala pärast - üks põhimõttelisemaid 2016.aasta Lääne-Ida geopoliitilisi lahinguid Musta mere ääres ning mitte kaugel Euroopa südamest ning Lähis-Ida konfliktidest.