Trumpi administratsioon aga kuulutas Korea kampaania järgselt 2. juulil välja uue - otsustava Iraani-põlvili-surumise-poliitika, seda ka tema osalemise eest Süürias. (Vahemärkusena – nädal tagasi oli Iraani president see, kes tuletas meelde, et septembris, kui viibis ÜRO Peaassambleel, oli Trump teda mitu korda kutsunud kohtuma, ent – ajatollad loobusid. Nüüd – pärast väikse raketimehe Kimi edu on sellest mõistagi kahju. Aga poliitika paraku niisugune on ja Trump mees, kelle sisse on raske näha.)

Seda, et Helsingi pressikal räägiti kõige detailsemalt Süüriast ja Iisraelist, polnud juhus – Putin oli selleks ajaks käes kindel sõjaline võit Süürias ja ta võis omavahelises jutus Trumpile märku anda, et kavatseb sellega ühenduses esineda ÜRO Peaassambleel. Loogiline käik – 2015.a. septembris saatis Venemaa esmalt sõjalennukid Süüriasse, siis tuli Putin ÜRO kõnetooli ja kutsus kõiki kaasalööma Hitleri-vastase koalitsiooni sarnases ettevõtmises Süürias. Kuna Putin aga oli Krimmi vallutamise ja Ida-Ukraina pärast isolatsioonis, lendas ta kohe koju tagasi, et 30. septembril alustada sõdimist Süürias. Tänase uudse seisu mõistmiseks meenutaks seda, et oktoobris-novembris 2015 oli tal seal ka liitlane Prantsusmaa laevade-lennukite näol.

Nüüd siis on Putin võitja ja ta tuleb uuesti New Yorki... Pakkumaks kõigile koostööd purukspekstud Süüria ülesehitamises. Värsketest mängudest veel niipalju, et Venemaa kaitseministeerium tuletas teisipäeval meelde, et USA sõdalastel pole õigust Süürias viibida (puudub valitsuse kutse), ent nad võivad selle saada liitudes humanitaaroperatsiooniga nagu Pariis!

Raske öelda, mis võinuks Trumpi-Putini pressikonverentsil veel kõlada, kui USA liberastidest ajakirjanikud poleks viinud jutu valimisvõitlusele USAs ja näidanud kogu eheduses oma tegelikku sallimatust kõigi teisitimõtlejate suhtes. Eest ja kõrvalt rünnatud Trump jäi jalule ning korrigeeris järgmisel päeval ühe sõnavääratuse. Putinil oli neid ka, ent Venemaa ees veel märtsis 2009 lömitama hakanud (tuleb ikka mäletada H. Clintoni peregruzkat!) demokraatide kontrollitud ajakirjandus, nagu ka nende suuvoodrid mujal, ei teinud selles osas teist nägugi.

Aga see selleks – oma plaani ellu viies andis Trump 19.07 teada, et on kutsunud Putini Washingtoni – omamoodi sundkäik, ent kui ta juba tuleb New Yorki URO Peaassambleele, siis miks mitte. Trumpi vastane seltskond esitas asja mõistagi nii, et Trump kutsub Putini USAsse, mis oli klassikaline fake (vale-uudis), nagu seda olid uudised USA vägede äraviimisest Baltikumist, ühismanöövrite tühistamisest, rahvahääletusest Ida-Ukrainas jne. jne. Üldse tasuks tähele panna seda, et USA teatud ajakirjanike provokatsioonilised küsimused Trumpile on enamasti seotud väikeriikidega (viimati Montenegro), sest suurtega ju ei ole sünnis mängida.

Peateema juurde tagasi pöördudes saab öelda, et teade Trumpi-Putini teisest kohtumisest „vabastas“ vastuseisu Süürias – kahe-kolme päevaga viidi lõpule Edela-Süüria puhastus mässulistest nii, et need – kes mõistagi nõus olid - koliti pärast raskerelvastuse loovutamist Idlibi provintsi ja Aleppo provintsis olnud ümberpiiratud valitsusmeelsed said piiramisrõngast välja. Niisugune etniline ümberpaigutamine olnuks rahu ajal mõeldamatu, ent nüüd kannustas kõiki soov sõda lõpetada.

Veelgi huvitavamad käigud tehti poliitikarindel. 23. juulil saabus Lääne-Jeruusalemma – nagu Smolenski väljakul asuva Venemaa välisministeeriumi teates kirjas – välisminister Lavrov ja kindralstaabi ülem Gerassimov, keda võttis vastu Netanyahu juhitud Iisraeli tipp. Teadaande kohaselt arutati arenguid Süürias Putin-Trumpi kohtumisel tehtud avalduste valguses. Ent Putin oli rääkinud ka pärast seda ja näiteks öelnud, et USA on valmis ohverdama Iisraeli huvid Lähis-Idas!?
Iisraeli parlament oli 19. juulil kibekiirelt vastu võtnud seaduse, mis deklareeris juutide ainuõigust enesemääramiseks Iisraeli riigi territooriumil ja Jeruusalemma juudi riigi pealinnaks, jiddish kuulutati ametlikuks riigikeeleks ja araabia keel alandati erikeeleks, tõotati uute juudiasulate rajamist jmt. Tasub teada, et seda ühe-rahva-riigi mõtet hakati paremjõudude eestvedamisel vormistama veel 2011.a. ehk siis vahetult pärast seda, kui Angela Merkel oli tuvastanud multi-kulti kaputi Euroopas. Korraks ehmunud Euroopas läks sotside survel lahti tegelikkuse eitamise ja ilustamise kampaania, Iisraelis viidi aga antud mõtte realiseerimine nüüd häältega +62-55 ja 2 erapooletut lõpule.

Moskva reageeris sellele seadusele avalikult pärast Lavrovi-Gerassimovi lahkumist, õigemini siis, kui nood olid järgmisel päeval Merkeli ja Macroni näol. Arusaadavalt taunis Venemaa välisministeerium antud seadust kui ühepoolset ja kogu ÜRO tööd eiravat dokumenti ning rõhutas vajadust tagasipöördumiseks sisulise rahuprotsessi juurde. Smolenski väljaku teine sama päeva dokument aga sarjas USAd selle eest, et too jättis Iisraeli piiri lähedal lahutamata nn. mõõdukad radikaalid ISISe ja Jabat al-Nusra hulludest, mistõttu tuli kasutada sõjalist jõudu. Kummutati ka Iisraeli kinnitus, et ta polevat nõustunud 100 km puhvertsooniga, kuhu Iraani vägesid ei paigutata. Igal juhul on tegu Moskva erakordse kriitikaga Iisraeli käitumise kohta, pealegi seisus, kus USA olla tema huve – nagu ülal öeldud - ohverdanud.

Samas oli Lavrovi-Netanyahu kohtumise dokumendi lõpus traditsiooniline fraas teise maailmasõja ühisest mõistmisest. Sestap saab aeg näidata, oli nüüd tegu osava näitemänguga või uue kombinatsiooniga, milles oma osa etendavad need, kes juhivad Trumpi-vastaseid aktsioone USAs endas. Senati vähemuse liider Chuck Schumer, kes 3 päeva enne Helsingit nõudis kohtumise ärajätmist, nõudis kolmapäeval küllakutse tühistamist Putinile. Trumpi julgeolekunõunik Bolton andis samal päeval teada, et Putin võib Valgesse Majja jõuda uue aasta algul.

Nüüd mainiks esmalt seda, et Iisraelit väisanud ebatavaline duett Lavrov-Gerassimov arutas ka Merkeli ja Macroniga Süüria arenguid, ent samuti 12. veebruari 2015 sõlmitud Minski kokkulepet täitmist. Viimasel ajal on Ida-Ukraina lahenduste otsimist kaetud erinevate formuleeringutega, seekord siis sedasi – peamine, et arutati! Pariisis toimus veel üks kohtumine – said kokku Venemaa ja Prantsuse presidentide isiklikud esindajad Süürias – isegi säärased mehed on olemas. Arutati mõistagi uus samme pärast seda, kui Venemaa transpordilennuk oli toimetanud Pariisist humanitaarabi Hmeimini, kust see viidi Duma’sse Ida-Ghoutas. See vast seletab ka ISISe enesetapja umbes 200 inimelu nõudnud rünnakut 25. juulil Es-Suveidas, mis asub samas kandis. Ehk siis – üks osa Euroopast (Prantsusmaa) on lülitunud Venemaa juhitud Süüria lahendusprotsessi, teised ootavad, õigemini lubavad jätkuvalt hulludel tegutseda.

Raske uskuda, et sõdimise lõpetamisega Süürias hakatakse tahtlikult venitama, aga tuleb arvestada sellegi võimalusega. Kui Putin septembris ÜROsse ei tule, on tal praegu teadaoleva põhjal võimalus Trumpiga kohtuda G20 raames novembris Buenos Aireses. Pole välistatud, et Putin ja Argentina president Macri neljapäevasel kohtumisel Johannesburgis tuleb ka see võimalus arutamisele.