Türgis on vastavad näidud praegu 238 tapetut, ligi 3000 haavatut ja 26 000-st kinnivõetust jätkuvalt trellide taga 13 500 (4. augusti andmed). Juhtunu algataja roll jääb igal juhul ühele osale Türgi armee ladvikust ja on oluline märgata, mida nüüd üritatakse muuta Türgi armee juhtimises. Need reformid on avalikustatud, toetus neiks kahelt opositsiooniparteilt saadud (neljanda parlamendis esindatud kurdide parteiga Erdogan ei suhtle) ja kõlavad nii - armee tipud allutatakse presidendile, armee ise aga kaitseministrile! Paras hetk, et küsida – kas mäletate Eesti põhiseaduse viimast muutmist 2011. aastal? Meil ju tehti toona samu asju! „Kaitseväe ülemjuhataja“ kadumist põhiseadusest, „kaitseväe juhataja“ allutamist riigikogu asemel valitsusele, ainuotsustamisõiguse andmist vabariigi presidendile välisagressiooni puhul selgitati vajadusega viia kõik vastavusse euroopalike normide ja NATO vajadustega. Elik – tasub tõdeda, et vaatamata Türgi Eestist pikemale kuulumisele NATOsse, olid seal siiani tegemata need ümberkorraldused armee juhtimises, mida peetakse demokraatliku riigi puhul olemuslikuks.

Samas tuletab see, mida Erdogan praegu kehtestab Türgis, meelde sedagi, et sealne armee toimis siiani kui riik riigis. Seni selgelt ilmaliku ilmavaate kandjana ja pole juhus, et kui Erdogani islamistid valimistusid ka presidendikoha enda kätte võtmist, tegi Türgi armee juhtkond 27. aprillil 2007 (oma viimase poliitilise) avalduse, et jääb ustavaks Mustafa Kemal Atatürki ilmaliku riigi mudelile. Armee ladvik ei ilmunud kohale ka Erdogani eelkäija Abdallah Güli ametisseastumise tseremooniale kolm kuud hiljem. 2011 esitasid neli armeejuhti (kindralstaabi üle ja kolme väeliigi juhatajad) lahkumisavaldused, mis rahuldati ja nimetati ametisse uued. Riigipöörde hetkel ametisolnud nelikut ei vabastatud ehk siis tegu on juba Erdogani meestega. 358-st kindralist-admiralist on tänaseks 149 erru saadetud ja viimane Kaitsenõukogu istung peeti mitte enam armee peakorteris, vaid valitsuse ruumides.

Mõistagi tuleb nüüd lõpuks toimuva lääneliku juhtimismudeli sisseviimist Türgi armeesse võtta ettevaatlikult, sest seda teeb üks islamistlik partei ja teist islamistlikku parteid tõrjudes. Samas – eks Egiptuses toimus ju midagi analoogset – seal kõrvaldas armee USA ja EL heakskiidu saatel moslemivennad võimult, kuid tegi seda teisele islamistide – salafistide seltskonnale tuginedes, kellel lubati osaleda ka uue parlamendivalimistel samas, kui moslemivennad keelustati. Salafistid on aga võimu lähedased jõud enamikes araabia monarhiates, millede peatoeks mõistagi armeed. Ka Güleni pooldajad on salafistid, mida kinnitas Kasahstani president Nazarbajev, kes 5. augustil Erdogani Ankaras väisas ja lubas kõigi Güleni rahadega Kazakhstanis asutatud õppeasutuste üle kontrolli sisse seada. Seda erinevalt Kõrgõzstani president Atambajevist, kes Türgi vastava soovi tõrjus.

Teadu on ka Euroopas elavad türklased jõudnud massimiitingutel avaldada toetust nii Erdoganile kui ka tema vastasleerile ehk siis protestinud Türgis vallandunud repressioonide vastu. Ent küsigem sedagi - miks 75-miljonilisel Türgil üldse on 64 0000-meheline armee samas kui 80-miljonilisel Saksamaal „kõigest“ 160 000-line? Kas pole meid liialt pikalt harjutatud mõttega, et moslemiriigid ei saa läbi suurte sõjajõududeta ja need peavad olema varustatud USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia, Venemaa relvadega (toodud riikide järjekord vastab nende relvade ekspordi mahule antud piirkonda). Kas ikka oli vaesel Egiptusel tegelikult vaja Venemaale ehitatud kopterikandjat Mistrali või oli tegu sundostuga, millega tagati sealsete riigipöörajate täislegitiimsus ja prantsuse töölisklassile nende töökohad?

Erdogani poliitika võib küll mitte meeldida, ent ta on oma piirkonnas esimene riigijuht, kes üritab riigi ebanormaalselt suur armeed kärpida ja ohjata?! Seejuures on tegu sundkäitumisega. Senised kogemused kinnitavad, et kui armee jääb pikalt ja kehvalt sõdima – Türgi väeosa on ammu Iraagis ja kuna Türgi-Süüria piir on vaid tinglik, siis on ka sealne sõda n-ö oma sõda -, suureneb alati oht armee ladviku sekkumiseks poliitikasse. Ankara puhul süvendas seda ohtu Kremli ülereageerimine seoses oma lennuki allatulistamisega, mis lõi sassi kogu nende Süüria operatsiooni perspektiivid. Pole juhus, et Türgi armee puhastamise esimeste ohvrite hulka kuulusid just Süüria piiril asuvate ja tegutsevate väekoondiste juhid.

Nagu teada, erinevad Türgi ja Venemaa seisukohad Süürias kardinaalselt – esimene toetab kõiki islamistlikke grupeeringuid, kes tänaseks on tahaplaanile tõrjunud ilmalikud Vaba Süüria armee jt. Moskva toetab küll šiiitliku Assadi režiimi, ent too kontrollis ikkagi ühte ilmalikumat riiki Lähis-Idas. Pole juhus, et 9. augustil Peterburis toimunud Erdogani ja Putin kohtumise eel saatis viimane riigiduumasse otsuse eelnõu Venemaa sõjabaasi loomiseks Süürias. Järgnes arvatu – nii Putin kui Erdogan ruttasid pressikonverentsil teatama, et pole veel Süüriat arutanud, teevad seda pärast ja kuigi ajakirjanikud üritasid, said nad vastuseks mitte-midagi-ütleva. Arusaadavalt tähendab Putini otsus enda - ja kui silmas pidada päev varem toimunud Venemaa-Iraani-Aserbaidžaani juhtide kolmikkohtumist, siis ka kogu antud seltskonna sidumist Assadi režiimi püsimisega lähitulevikus. Reaalsus, millega tuleb kõigil antud piirkonnas arvestada.

Vene presidendi Peterburi residentsi Kreeka (!) saalis (saal oli kohe kindlasti Putini valik, sest linna ja aja valis külaline) toimunud Erdogani-Putini kohtumise eel sai teatavaks, et leppimist olid vahendanud ka Kasahstani president Nazarbajev. Sunniit Nazarbajev mäletatavasti viis lootusetus seisus taas kokku suuriigid šiiitliku Iraaniga, et saaks lahendatud kogu maailma julgeolekule korvamatu aja raiskamist nõudnud Iraani nn. tuumaprobleem. Fikseerigu see meenutus sunnide ja šiiitide võimet omavahel ja ka kristlastega kokku leppida.

Türgi, nagu ka Venemaa puhul ei maksa kunagi unustada, et tegu on suurte impeeriumide järglastega. Ka seal on teatud etikettidel, mis mõistagi teistsugused kui näiteks Londonis ja Pariisis, oma tähendus ja polnud juhus, et ajakirjandusse paisati pikk jutt sellest, kuidas Erdoganile otsiti õiget sõna, millega Putini poole pöörduda. Nagu tasub märgata sedagi, kuidas kiideti vastastikuseid telefonikõnesid. Vähem teatakse Türgis kuulsaks saanud Erdogani küsimust „Sen kimsin?“ (seal vaid laste suhtes kasutatavat küsimust „Kes sa oled?“) reageeringuna ühele väliskindrali avaldusele sellest, mida Türgi juhil tuleks teha. Igal kohaletulnul tuleb ikkagi kehtivaid traditsioone ja hierarhiat austada. Nagu ka lubadusi, mida varem on jagatud.

Ülal sai märgitud, et 2002. aastal toimunud sisepoliitiline pööre Türgis – võim läks ilmalikelt parteidelt islamistidele - sai teoks Euroopa Liidu juhtide külma sõja järgsete geopoliitiliste rehkenduste mõjul, mis lähtusid vaid oma huvidest olukorras kus hakkas kehtima multipolaarsus. Täna saab väita sedagi, et alles riigipöördekatse Türgis ja sellele järgnenu tegi paljudele Euroopas selgeks, mida see pööre on endaga kaasa toonud. Sestap oleks ka tark kohe taibata, et kuna Euroopas elab niigi üle 40 miljoni moslemi, on kaks moslemiriiki (Albaania ja Kosovo) ja kaks suure moslemite arvuga riiki ning kümnetes riikides on paigutusotsust ootamas sajad tuhanded ühe valitsuse poolt kergekäeliselt kohalekutsutud moslemid, siis lihtsalt pole mõeldav kuulutada lõppu koostööle ehk siis distantsile jäämist EL ja Türgi vahel.

Kui Lääne-Euroopa valitsused pole osanud moslemeid integreerida, siis miks mitte kasutada moslemite euroopastumise kogemusi Kesk-Aasias. Enamgi veel – kui EL on nõus maksma pagulaste vastuvõtmiseks Türgile, siis miks mitte maksta Kesk-Aasia riikidele, kellel oleksid näiteks afgaanid suisa omad. EL idapoliitika saamatus tuletab paratamatult meelde kriiskavat viga Euroopa piiride määramisega, mis ilutses 2003. aasta välispoliitika põhidokumendi esiküljel. Mis teha, kui lähtuti vaid oma teadmistest ja ei kaasatud asjatundjaid Ida-Euroopast. Nagu viidatud, pole neid teadmisi just palju juurde tulnud.

Hetkel valusaimas küsimuses – repressioonid Türgis – tuleb mõistagi mõjutada nende lõpetamist Türgis, ent seda tuleb teha avaldustega, millest on ka kasu. Ehk konkreetselt – Euroopa juhtidel tuleks endale selgeks teha tegelik Türgi.