Analüütik: Putini aasta avakäigud tähendavad Venemaa järeleandmisi
Nii tõusiski esile see, et jutt käib mitte alanud, vaid järgmisest aastast. USA-Vene suhete ekspertidele oli see piisav märk, et järeldada – kuna probleeme on tohutu arv ja USAs seisavad ees presidendivalimised, siis tehtava valiku mittemõjutamiseks on kaks peategijat taas kokku leppinud selles, et enamus võimalikest lahendustest Lähis-Idas sünnivad järgmisel aastal. Ehk siis läheb nii, nagu toona, kui algselt 1996. aastaks kavandatud NATO esimene laienemine sai teoks alles 1997.
Põguski pilk Süürias ja selle ümbruses toimuvale kinnitab, et hetkel ei paista seal sõjategevuse lõppu kusagilt. Lennukid ja enesetapjaid teevad oma igapäevast tööd Süürias, Iraagis, Jeemenis. Iisraeli-Palestiina aladel jätkub „nugade intifada“. Iraan ja Saudi Araabia on tülijalal. Türgis, mis lubas Euroopa Liidule hakata põgenikke paigal hoidma, pole selleks mahti, sest surma külvamine riigis on ainult laienenud. Ehkki jaanuari lõpus peaksid algama Süüria rahukõnelused, polnud reedelgi (15.01) veel mingit selgust osalejatekohta jne.
Tahes-tahtmatult tuleb leppida mõttega, et jääb üle vaid loota vaenutegevuse lõppu Lähis-Idas, - mis pealegi kõige hellem koht USA välispoliitikale, - ja ehk märtsis 2017 on tõesti reaalset lootust selleks.
Päev enne mainitud dialoogi ehk siis 5. jaanuaril oli Putin pidanud telefonikõne Soome presidendi Sauli Niinistöga, millest avaldatud info sisaldas huvitava tõdemuse – arutati „endi eesseisvate kohtumiste graafikut.“ Kui kolm päeva hiljem kõlanud uudis telefonikõnest Itaalia peaminister Mauricio Renziga sisaldas analoogse fraasi, siis – pidades silmas meeste mulluseid kontakte – anti Kremlist avalikult kõigile teada kaks poliitikut, kellega nagu tasuks teatud huvi puhul olla kontaktis, sest neil on Putiniga eri suhe. 5. jaanuaril andis Putin Sotšis intervjuu ka Saksa ajakirjale „Bild“, mis selgelt rõhutas, et ka Saksa riigil ja selle liidritel on eriline koht Kremli välispoliitikas. Putin jõudis mainida, et kohtus mullu Merkeliga 7 korda ja rääkis telefonitsi 20 korda.
Putin üllatas intervjueerijaid arhiividokumentide kaasavõtmisega ja väitis Saksamaa toonast välisasjade riigisekretär Egon Bahri tsiteerides (27.02.1990 ja 26.06.1990), et USA ja Saksamaa (kusjuures NATO peasekretäriks oli parasjagu sakslane Manfred Wörner) lubasid NATO mittelaienemist itta. Kuna Kreml räägib sellest pidevalt, tasub teada, et on olemas 25.02.1990 president Bushi ja kantsler Kohli avaldus Camp Davidis, kus antakse üheselt teada, mida mõlema riigi välisministrid (k.a. Bahri ülemus) said öelda ja ei öelnud. Kuna Bahri paberitele lisaks organiseeris Putin ka Minskis 15.02.2014 sõlmitud Ukraina konflikti dokumendi „ühislugemist“, siis tuli sellest välja lugeda muud – Kreml on (tõesti) huvitatud kokkuleppele ja komrpomissile jõudmisest Läänega, sest kõik algas ja jätkub nö valest arusaamisest. Ajakirjanike küsimustele vastates kuulutas Putin Venemaa peamiseks veaks selle, et veel 1990ndate algul ei deklareeritud oma „rahvuslikke huve“, ja ütles peatselt üsna ühemõtteliselt Lääne kehtestatud sanktsioonide kohta seda, et „need pole mõeldud mitte Ukraina toetamiseks, vaid Venemaa kasvanud võime tõrjumiseks“.
Ajakirjanikud tuletasid Putinile meelde tema lauset teise maailmasõja 60. aastapäeva aegu (2005) sellest, et Saksa ja Venemaa suhted pole kunagi olnud nii lähedased, mille peale Putin kostis, et vaatamata – just just ookeani tagant aetavale saksa rahva psühholoogilisele töötlemisele -, „ on vene ja saksa rahva vastastikkune sümpaatia säilunud“. Putin puistas hulgaliselt fakte ja arve Nord Streamiga troonivast koostööst (kaubavahetus 85 miljardit dollarit, mis tänaseks on kaks korda vähenenud jmt.), mis mõistagi oli mõeldud üleskutsena – pöördume headesse aegadesse tagasi.
Sakslaste selge moosimine tuletas aga samas meelde, et olukorras, kus käib türklaste sõna otseses mõttes mahakustutamine Venemaa töö- ja ärielust, Türgi pole enam koht venelaste puhkuseks jne, ukrainlased on juba teist aastat riigipöörajate käpa all ja üldse .... (jätan nimetamata), on Kreml siiski leidnud häid sõnu ühe oma teise naabri kohta. Mäletatavasti ei saatnud Putin sedapuhku jõulude ja uue aasta õnnitlusi Türgi ja Ukraina presidentidele. Soome presidendile, kellega erisuhted on selgi aastal saanud kinnitust, saadetud soovidest oli Putini Kremli kodulehel kõigile lugemiseks järgmine tsitaat: „Arvestan, et ka 2016.a. me jätkame koostööd Venemaa ja Soome vastastikku kasulike sidemete arendamist ... meie maade sõbralike rahvaste hüvanguks.“ Niisugust hinnangut ja pealegi tsitaadina esitletult polnud vastavas ülevaates kirjas ühegi teise rahvastepaari kohta.
Ukrainlastega paistab asi siiski muutmisele minevat. Teatavasti määras Putin vana aasta lõpul oma vana kaastöötaja, praeguse julgeolekunõukogu liikme Boriss Grõzlovi ootamatult Venemaa esindajaks nn Ukraina kontaktgruppi (senise teisejärgulise diplomaadi asemele), andes nii märku, et Kreml on valmis edasiminekuks Ida-Ukraina konflikti lahendamises. 11. jaanuaril saabuski Grõzlov Venemaa presidendi lennuparki kuuluva sõidukiga Kiievisse, kus ta lisaks Ukraina esindajale kontaktgrupis – ekspresident Leonid Kuchmale – kohtus ka president Petro Porošenko endaga. 13. jaanuaril lepiti kontaktgrupi istungil Minskis kokku nii tulevahetuse koheses lõpetamises kui ka vangide vabastamises.
15. jaanuaril toimus aga veel ootamatum asi – Kaliningradis asuvas Putini residentsis kohtusid USA riigisekretäri asetäitja Victoria Nuland (saabus sinna Trakaist) ja Putini abi Vladislav Surkov (tema eelmiseks välismissiooniks oli Abhaasia valitsuse kaasamine Türgi-vastastesse sanktsioonidesse). Tehti – nagu kumbki pool teatas - „kasulik ajurünnak“ Ida-Ukraina lahendamise asjus. Kuna Putin selgitas Saksa ajakirjanikele Minski kokkulepete 9. (Ukraina saab Venemaa piiriäärse ala oma kontrolli alla) ja 11. punkti (muutused Ukraina põhiseaduses ja valimiste läbiviimine Donbassis), siis võib arvata, et jutt käis ennekõike neist.
Mõistagi on Putini meelemuutuse taga järsk langus Venemaa majanduses, mida enam millegagi varjata ei suudeta (nafta ja rubla hind, pensionäride rahutused). On ilmne, et Kreml otsib võimalust leppida Lääne ja USAga kokku Ukraina osas pääsemaks sanktsioonide toimest. Otse öeldes tähendab see Venemaa järeleandmisi. Raske ennustada, mismoodi need välja kukuvad, ent midagi sel aastal kohe kindlasti muutub. Hea uudis seegi, sest kõik muud maailma probleemid, sealhulgas Euroopale pagulasi tootva Lähis-Ida katla podisemine, jätkuvad paraku muutumatul kujul.
