Samas tuleb nentida, et äratoomisest teatamine ja toomine ise langes (14.-16. märts) parimale mõeldavale ajale, mis nagu siseneminegi oli tehtud selgelt USA poliitikute toimetamisi arvestades. Tuletaks meelde, et 14. juulil 2015 sündis kauakaubeldud Iraani tuumaprojekti leping kui Obama valitsuse välispoliitiline võit. Seda torpedeerisid algusest peale Iisrael ja USA kongressi kontrolliv vabariiklik partei ning viimasel oli võimalus lepingut protestida 17. septembrini.

Protesti ei tulnud ja 17.-18. september lendaski Venemaa lennukite põhiosa Süüriasse elik Kreml ei võtnud poolt USA sisekonfliktis. 16. märtsil aga võttis Putin Moskvas vastu Iisraeli presidendi ja jõudis jutuajamise alguses ehk osas, mida pärast näidati TVs mainida, et ootab kohtumist ka peaminister Netanyahuga. Iva oli selles, et varasema kokkuleppe põhjal pidanuks Netanyahu olema 17.märtsil Valges Majas, ent 7. märtsil teatas juudiriik, et peaminister jätab ära sõidu, mida ise oli taotlenud. (Sõidu teiseks põhjuseks oli Netanyahu esinemine Ameerika juutide mõjuvõimsal AIPAC foorumil, mis nüüd toimub telesilla abil.)

Obama suhted juudiriigi liidritega on algusest peale, kui Obama üritas Palestiina riiki luua, olnud napid ja pingelised. Seda, et aga USA presidendi viimastel võimukuudel pööratakse talle üldse selg ja kohtutakse Putiniga, oli küll paras üllatus. Ehkki Iisraeli suhtumine Krimmi okupeerimisse lubas ka niisugust arengut. Nagu ka Putini kohtumine Euroopa Juudi Kongressi ladvikuga (19.01), kus viimaste kurtmisele juudivaenulikkuse kasvule Euroopas vastas Putin tulla kutsega elama Venemaale, mida lubatigi järgmisel suurkogunemisel arutada. Sestap polnud üllatuseks seegi, et Venemaa täiskontrolli ajal Süüria õhuruumis käisid Iisraeli lennukid pommitamas Hezbollahi positsioone Damaskuses!? Ent ikkagi - üks on mängud Lähis-Idas, teine Valge Maja enda tühjaksjätmine!

Mainitud kuupäeval 7. märts oli teinegi oluline sündmus – Putini ja Egiptuse presidendi El-Sisi telefonikõne, milles muuhulgas arutatu sai eellahenduse juba kahe riigi välisministrite kõnelustel 16.märtsil Moskvas. Nimelt lennuühenduse taastamine, mis teadu katkestati pärast Vene reisilennuki õhkimist Siinai kohal mullu septembris. Kremli tempokas hoiakumuutus tulenes mõistagi sellest, et ajades asju shiiadega (Iraan, Süüria ladvik), tuleb hoolitseda ka suhete parandamise eest sunnidega, antud juhul egiptlastega. Otse loomulikult pidas Putin enne kaitseminister Shoigu sõitu Iraani telefonikõned nn. võtme-sunnidega Süüria konfliktis ehk Saudi Araabia kuninga ja Qatari emiiriga. Elik – nii nagu Kreml oskab laveerida USA kahe partei vahel, teeb ta seda sama eduga moslemimaailma eri usuvoolude vahel.

Mis aga puutub Iraani, siis tema tagasipääs suurte laua taha tõstis päevakorda ka Venemaalt veel 2007.a. ostetud rakettide S300 kättesaamise, mis toonase presidendi Medvedevi korraldusel 2010.a. peatati, otsus, mille Putin mullu suvel tühistas. Veebruaris tuli Iraani kaitseminister Moskvasse, kohtus Putiniga ja jutt oli säärane, et kui Shoigu järgmisel nädala Teherani lendas, siis ikka selleks, et raketid ise üle anda. Ometi seda ei sündinud ja Iisrael oli kärme teatama, et rääkis Moskva ära – raketid võivat sattuda ka Süürias sõdivate Liibanoni shiiade ehk Hezbollah kätte. Kuna mängus on suur raha, mida Moskva vajab, tuli Venemaa relvamüügiameti juhilt 11.03 avaldus, et Iraan saab raketid augustis-septembris.

Selle peale haaras telefoni Netanyahu ja helistas kuhu vaja, et koheselt kehtestada uued sanktsioonid Iraanile viimase 9. märtsil tehtud oma uute rakettide katsetamise pärast. Sestap oli pühapäev 13. märtsil eriti tuline, sest nii Kerry kui ka Euroopa suurte välisministrid suisa vahutasid sanktsioonidest Iraanile, kiirelt tuli kokku ÜRO julgeolekunõukogu, ent Iraani poolset lepingu rikkumist ei suudetud tõestada ja EL välisminister Mogherini oli esimene, kelle vastav avaldus tulipäid taltsutas. Just selles - teistel veel rusikad teises suunas püsti – tuligi Putini teade sõjamasinate äratoomisest. Teeks sel kohal niisuguse resümee – mis viga sobivat aega valida, kui kõik ülejäänud mängurid on vanades ja korduvalt läbikukkunud skeemides kinni!

Viimatiöeldu on õige ka selles mõttes, et Kremlil on sedapuhku ka uus poliitika kurdide suhtes, kes pärast kurikuulsa kalifaadi väljakuulutamist 29. juunil 2014 on endid näidanud kohalikest ainsatena, kes suudavad sõdida kalifaadi meestega. (Tasub teada, et Iisrael peab kalifaati väiksemaks ohuks kui seda on Assadi reziim – vt. Iisraeli Idapartnerluse instituudi direktori intervjuud Postimehele 7. märts 2016).

Sellega on päri ka lääneriikide juhid, kes aga ütlevad viivitamatult „ei“, kui jutt läheb kurdide õiguste suurendamisele. Osmani impeeriumi jagamisel osutus (täna kohapeal umbes) 30-miljoniline rahvas – kelle jalgade all asuvad suured nafta- ja gaasivarud - suurriikide poolt reedetuks. Mis pole suurriike seganud kasutamast tema sõdimisoskust mõne valitsuse n.ö. korrale kutsumiseks. Vaid Stalin lubas neil ka oma rahvusriigi 1946.a. luua, mõtles aga ümber aserite kasuks, millega Mustafa Barzani juhitud mehed ei nõustunud ja siis tuli juba Stalinil endal Iraanist kaduda.

Täna aga räägib Kreml igal nurgal, et kurdid tulevad Süüria rahukõnelustele kutsuda ja kõik teised, k.a. Assad on sellele vastu. Ent – 10.veebruaril avati Moskvas Kurdi Demokraatliku Liidu (PYD) esindus – esimene taoline välismaal ja just PYD kuulutas 17. märtsil Rumeilanis välja Süüria koosseisus oleva „Põhja-Süüria Föderatsiooni“, mis hõlmab kurdide asuala Afrini, Jazira ja Kobani provintsides. Samal päeval tuli teade, et Venemaa andis moodsaid rakette ja relvi ka Iraagi kurdidele. Eks näis, millega see kurdide toetusaktsioon lõpeb.

Mis aga puutub väidetesse edust terroristide vastu Süürias, siis Venemaa pommisadu oli kordades võimsam kui USA juhitud koalitsioonil, ent „väljaõpetamata reameest“ (minu ainus sõjaline aukraad!) paneb muretsema mitu asja. Esiteks teatas USA veel jaanuari algul 40% Iraagi ja 20% Süüria territooriumi vabastamisest ISISe (Daesh, kalifaat) käest. Üleeile teatati, et Süürias on nüüd vaba 22%. Selgelt vähe, kui selle kõrval öeldakse, et ISISe mehed ründasid Damaskuse eeslinna. Iraagis ikka veel üritatakse Mosuli vabastamist ISISest ja Süürias käivad jätkuvad lahingud ümberpiiratud Palmyra vabastamiseks.

Kui lisada sellele ootamatult teatatud Moskva n.ö. lisakaotused elavjõus, eelmise nädala lõpu teade MIGi alla tulistamisest uue raketiga, siis … kas polnud asi ka selles, et Kreml jõudis ära tunnetada vastase tõsiduse? Ja selle asemel, et põhiliselt üksi üritada, tõmbus tagasi tasemele, mis on enamvähem võrdne sellega, kuidas teine koalitsioon Iraagis ja Süürias ISISe vastu toimetab!? Nagu nimme ära unustades seda, et viimane viib oma sõjalisi operatsioone läbi ka Euroopas, mida kenasti tuletas meelde Pariisi veresauna ühe korraldaja äsjane tabamine Brüsselis.

Elik – mis imeloom see ISIS ikkagi on, kui tema tapmine – aga nii ju on eesmärk seatud – läheb nii aeglaselt? See peaks nagu ikka olema tõsisem probleem kui põgenike ümberjagamine jmt.