Analüütik: terroriaktide lõppu pole näha - inimesed, olge valvsad!

Uudis Venemaa suursaadiku tapmisest Ankaras tuli ootamatusena ja tuletas Türgi võimudele karmilt meelde, et lisaks kurdidele on olemas ka suvise riigipöördekatse järel vahistatute ja kõrvaletõrjutute kättemaks. Teadu osutus suursaadiku tapjaks just massiliste puhastuste käigus töölt vallandatud eriüksuslane.

Kuna ta samuti tapeti, on raske öelda, mis järgneb. Tuleb siiski arvestada ka võimalust, et võimud pööravad asjad nii, et näete - nn. FETO ehk siis Güleni liikumine kinnitas taas oma terroristlikku palet – teema, mida arendati vahetult pärast riigipöördekatset. Vaimulik ise viibib teatavasti Ühendriikides ning Erdogan nõuab visalt tema väljaandmist. Selle nõudmise käigus on Türgi-USA suhted halvenenud ja Türgi-Venemaa suhted paranenud. On loogiline oodata, et Moskva saadiku tapmise eesmärgiks kuulutatakse Türgi-Venemaa suhete halvendamine. Ehk siis sünnib sama, mis mullu novembris toimunud Vene pommilennuki allatulistajaga: algul oli rahvuskangelane, ent mitu kuud hiljem toimunud Türgi-Vene suhete normaliseerimise käigus sai temast gülenist ja ka allatulistamine ise arvati käsust üleastumiseks eesmärgiga halvendada kahe maa suhteid. Mis teha – suure poliitika muutmine sünnib tihti käsutäitjate arvel. Jääb üle vaid lisada seda, et Ahmet Davutoglu, kes lennuki allalaskmise momendil oli Türgi peaminister, kinnitas, et tema andis allatulistamise korralduse. Ja temalgi tuli mais 2016 suurest poliitikast välja astuda.

Mis aga puutub tapetud Venemaa suursaadikusse, siis oli Andrei Karlov selles ametis 2013. aastast peale. Ehk siis – kuigi kahe riigi suhted läksid vahepeal nulli ja Karlov istus selle aja Moskvas, teda siiski koju ei jäetud ja uut meest Ankarasse ka ei saadetud. Nii nagu on rahvusvahelises praktikas tavaliselt ja korduvalt juhtunud. See aga tuletab kenasti meelde, et nii Putin kui ka Erdogan olid konflikti puhkemise hetkel kindlad, et nui pooleks, aga nad selle ületavad! Elik – kumbki ei kavandanud mingit uute liitlaste leidmist vmt. Sestap oli välistatud ka suursaadikute väljavahetamine – niigi pingelises olukorras oli ainutark samade meestega jätkata. Mis samas kinnitab selgelt kogu Lähis-Ida olukorra erilist teravust – kõik põhitegijad (actors) on nii hinnas, et kedagi ei saa välja vahetada, sest siis võib kogu kehtiv konstruktsioon kokku variseda. Eks sellest tegelikult ka Euroopa Liidu kogu ettevaatlikus suhetes Türgiga ja just gülenistide represseerimise osas – kurdide puhul Euroopa hääl veel kõlab, ent tsiviilide osas ollakse protestimisel selgelt tagasihoidlikud. Mis sest, et on tegu ju ikkagi NATO riigiga!

Vene suursaadiku tapmine tuletas meelde sedagi, et nn. Araabia kevade käigus, mis algas detsembris 2010, on hukkunud ka USA Liibüa suursaadik Chris Stevens. Ameeriklastele vägagi olulisel ja valusal kuupäeval – 11. septembril 2012, mis viitab sellele, et saatkonna rünnak oli ette kavandatud. Andrei Karlovile pääseti ligi fotonäituse avamisel, ent see toimus ajal, mil kõiki mõjutas Venemaa relvajõudude toetatud Süüria valitsusvägede puhastusoperatsioon Ida-Aleppos. Paraku pole nad esimesed ega viimased diplomaadid, kes peavad oma elu jätma sõdade päevil. Pealegi pole seekordse suursõdimise ja sellega seotud terroriaktide lõppu veel kusagilt näha. Elik – inimesed, olge valvsad!