Mis aga puutub tapetud Venemaa suursaadikusse, siis oli Andrei Karlov selles ametis 2013. aastast peale. Ehk siis – kuigi kahe riigi suhted läksid vahepeal nulli ja Karlov istus selle aja Moskvas, teda siiski koju ei jäetud ja uut meest Ankarasse ka ei saadetud. Nii nagu on rahvusvahelises praktikas tavaliselt ja korduvalt juhtunud. See aga tuletab kenasti meelde, et nii Putin kui ka Erdogan olid konflikti puhkemise hetkel kindlad, et nui pooleks, aga nad selle ületavad! Elik – kumbki ei kavandanud mingit uute liitlaste leidmist vmt. Sestap oli välistatud ka suursaadikute väljavahetamine – niigi pingelises olukorras oli ainutark samade meestega jätkata. Mis samas kinnitab selgelt kogu Lähis-Ida olukorra erilist teravust – kõik põhitegijad (actors) on nii hinnas, et kedagi ei saa välja vahetada, sest siis võib kogu kehtiv konstruktsioon kokku variseda. Eks sellest tegelikult ka Euroopa Liidu kogu ettevaatlikus suhetes Türgiga ja just gülenistide represseerimise osas – kurdide puhul Euroopa hääl veel kõlab, ent tsiviilide osas ollakse protestimisel selgelt tagasihoidlikud. Mis sest, et on tegu ju ikkagi NATO riigiga!

Vene suursaadiku tapmine tuletas meelde sedagi, et nn. Araabia kevade käigus, mis algas detsembris 2010, on hukkunud ka USA Liibüa suursaadik Chris Stevens. Ameeriklastele vägagi olulisel ja valusal kuupäeval – 11. septembril 2012, mis viitab sellele, et saatkonna rünnak oli ette kavandatud. Andrei Karlovile pääseti ligi fotonäituse avamisel, ent see toimus ajal, mil kõiki mõjutas Venemaa relvajõudude toetatud Süüria valitsusvägede puhastusoperatsioon Ida-Aleppos. Paraku pole nad esimesed ega viimased diplomaadid, kes peavad oma elu jätma sõdade päevil. Pealegi pole seekordse suursõdimise ja sellega seotud terroriaktide lõppu veel kusagilt näha. Elik – inimesed, olge valvsad!