Analüütik Yana Toomi Süüria-sõidust: sõnumi „aga Eestis ja Lätis on ka teine nägemus Süüria konfliktist“ edastamine Assadile jäi hiljaks
Suur poliitika ja diplomaatia on põnevad asjad ning seda just suurte kriiside päevil. Rahulikul ajal polekski me teada saanud, et Yana Toom on ka andekas diplomaat, sest mitte iga surelik ei pääse Süüria presidendi Bashar al-Assadi palge ette.
Kuna aga tema missioonikaaslaseks oli Läti venelannast vasakpoliitik Tatjana Ždanoka ja mõlemad esindavad Venemaa kaasmaalaskonda (kolmas, hispaanlasest Europarlamendi saadik omab tähtsust vaid kontinendi teise otsa esindamise mõttes), siis mõjub toimunu eeskätt Kremli esindamise ja Moskva poliitika toetamisena Süüria presidendipalees. Seda enam, et Europarlamendi ladvik taandas end kolmiku teele lähetamisest.
Yana Toom ja Tatjana Ždanoka ise panevad oma selgitustes rõhu mõistagi sellele, et esindavad „veel ühte Europarlamendis esindatud vaadet“ Süüria kriisile ja põhjendavad sõitu vajadusega koguda infot, olla kontaktis, pidada dialoogi jne. Pole välistatud, et kunagi hiljem leiab see sõit kui humanitaar aspektist kasulik normaalset ja tasakaalustatud kajastamist Süüria sõja ajaloos, ent antud hetkel on selle sõidu ja kohtumise nahutamine siinpool rindejoont sama paratamatu kui selle kiitmine sealpool rindejoont.
Balti aspekti arvestades oli sõit hilinenud – sõnumi „aga Eestis ja Lätis on ka teine nägemus Süüria konfliktist“ jõudis just kindlalt katta vahetult enne seda tehtud massiivne otsus suurriikide vägede ja sõjatehnika asumisest Balti riikide territooriumile. Kõlanuks antud sõnum nädal varem, olnuks tagatud väike diskussioon teemal „Mitu välispoliitikat on Eestil ja Lätil?“ Ei taotle selle järeltoimumist, ent pole ülearune mõnda asja teada.
Tegelikult on neid välispoliitikaid olnud ja on vähemalt kaks. Kui möödanikku meenutada, siis võis teise, Ida poole kaldu välispoliitika algeid lugeda Eesti nn. vene parteide dokumentides, seejärel kõlas see piisavalt häälekalt nn. integreeritute Ühendatud Rahvaparteis (oli Riigikogus 1999-2003), millest vaatamata Venemaa poolsele abile jäid peatselt järgi vaid varemed Vasakpartei ja selle loosungite näol. Töötavaks projektiks aga sai Venemaa uue võimupartei Jedinaja Rossija koostööleping Keskerakonnaga, mis sõlmiti detsembris 2004 ehk siis pärast Eesti liitumist nii NATO kui Euroopa Liiduga.
Jedinaja Rossija sõlmis toona koostöölepinguid paljude, ent ikkagi võimuparteidega. Keskerakond oli võitnud nii 1999.a. kui ka 2003.a. riigikogu valimised, ent võimust ilma jäänud. Samas oli ta ikkagi suutnud 2002.a. uude valitsuskoalitsiooni pääseda. Ilmselt just see taktikalise edu ning erakonna positsioonid Tallinna ja teistes kohalikes võimuorganites saidki määravaks, miks Jedinaja Rossija tegi Eestis koostöölepingu opositsiooniparteiga, kellelt mõistagi oodati võimule pääsemist. Nagu teada, osutus see valearvestuseks. Kahe partei omavahelised ametlikud kontaktid on olnud minimaalsed, ent pole raske olnud märgata Riigikogu keskerakondlaste „oma poliitika“ väljalöömist Valgevene, Ukraina, Azerbadžaan jne. suunal. Kõik on mõistagi seletatav eriarvamuste loomulikkuse ja isegi vajalikkusega, ent säärane jutt mõjub ühtemoodi rahvusvaheliste suhete rahuliku arengu päevil ja sootuks teistmoodi kriisi päevil.
Lihtsustatult öeldes – esimesel juhul võetakse asju rahulikult ja ollakse valmis möönma, et tegu on (kõigest) teise arvamusega, teisel juhul on pea vältimatu teistsuguste ja samas mingi teise riigiga seostavate arvamuste nimetamine teiseks välispoliitikaks! Eestis ei kinnita parlamenti pääsenud erakonnad ühtse välispoliitika ajamist nagu see sünnib regulaarselt Leedus. Küll aga väidetakse meil pidevalt, et väikeriigil saavat olla vaid üks välispoliitika!?
Tuletaks sestap veelkord meelde, et 18. sajandil kemplesid Rootsis võimu pärast - välispoliitilisest orientatsioonist tulenevalt - Prantsuse partei ja Vene partei, kelledest esimesed kandsid kübaraid ja teised mütse. Ehk siis – kahe suurvõimu vahele jäänuis juleti sajandeid tagasi meelsuse paratamatut jagunemist vägagi selgelt defineerida. Tänases poliitkultuuris käib poole valimine piiririikides pigem mõtteis ja loodetavasti nii see meie kultuuriruumis ka jääb. (Eranditest hoolimata!).
Mõttemänguga edasi minnes on täna tark öelda ka nii, et kuni laupäevani olime kõigest mõtteline osa NATOs. Täna aga teame, et ka selles NATO osas on kohal USArmy kui NATO konkreetne kehastus. Reaalsus,, mida Yana ja Tatjana käigud jmt. enam ei mõjuta.
