ANDERS ÅSLUND: Putin jääb võimule
Krister Paris
reporter
Venemaa reaktsioon Eesti monumendisündmustele oli nii retoorikas kui ka tegelike sammudena ülimalt raevukas. Millega selgitada Kremli nii teravat vastust suhteliselt tühisele asjale?
Nad lihtsalt leiavad, et võivad teha, mida tahavad. Poliitiliselt on nende eesmärgiks ergutada natsionalistlikke tundeid, mis isoleeriksid Venemaad veelgi rohkem läänest ning muudaksid kergemaks autoritaarse valitsussüsteemi säilitamise. Pealegi ei meeldi neile lihtsalt Balti riigid, Poola ja Gruusia, kelle pihta nad jagavad hoope, millal iganes saavad. Ja nad usuvad, et see ei maksa eriti palju.
Nii et reaktsioon oli rohkem emotsionaalne kui ratsionaalne?
Ei, see oli mõlemat. Venemaa üldine lähenemine näeb ette karmi suhtumist Euroopa Liidu nn agressiivsesse vähemusse, lootuses, et Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia ja Kreeka astuvad siis Balti riikide ja Poola vastu ning Euroopa Liit ei kõnele Venemaaga ühtsena. Venemaale on mugavam, kui ta saab tegelda 27 riigiga eraldi ning olla neist kõigist eraldi võttes tugevam.
Kuidas siis hinnata Euroopa Liidu reaktsiooni?
See oli adekvaatne ning sai võimalikuks tänu sellele, et Jacques Chirac oli lõpetanud oma katastroofilise ametiaja Prantsusmaa presidendina ning Angela Merkel ja Manuel Barroso said moodustada Samaras Vladimir Putini vastu ühisrinde. Putin kaotas seal täielikult enda üle kontrolli ning läks raevu, süüdistades Eestit meeleavaldaja tapmises, mis on iseenesest väga tugev avaldus.
Kõige tähtsam on aga see, et Euroopa Liit astus tõesti esimest korda ühtsena Venemaa vastu. Putin suutis euroliidu edukalt ühendada, mida võib pidada märkimisväärseks saavutuseks.
Putini enda ametiaeg hakkab lõppema. Demokraatlikus ühiskonnas on tavaline, et poliitikud hakkavad valimiste lähenedes irratsionaalselt käituma. Venemaad klassikalises mõttes demokraatlikuks pidada ei saa. Mis te arvate, kui palju juhindub Venemaa oma välispoliitilistes sammudes ikkagi lähenevast võimuvahetusest?
Venemaa käitumine viitab sellele, et seal ollakse äärmiselt ebakindlad. Nad tunnevad, et peavad käituma ellujäämiseks väga agressiivselt ja natsionalistlikult.
Venemaa elektoraat – see on Putin ning tema lähikondlased, kes valivad inimesi. Nemad eelistavad agressiivset välispoliitikat ning muidu vastikut ja ebademokraatlikku käitumist. Seega üritavad Vene ametnikud teenida ära nende soosingu.
Kas midagi loeb veel ka populaarsus inimeste seas?
Ei, üksnes väga kitsa KGB eliidi oma. Inimesed ei loe.
Kes teie meelest teenib siis ära eliidi toetuse, et saada uueks Venemaa presidendiks?
Putin jääb. Tema veebruarikuises sõnavõtus Müncheni julgeolekukonverentsil saab näha ainult kodumaisele publikule suunatud valimiskõnet.
Ja ta leiab lihtsalt võimaluse seaduste painutamiseks?
Seadused ei loe. Putin loeb.
Samas näeme Venemaal teisitimõtlemise ning vaba meedia lämmatamist, mis väljub ilmselgelt proportsioonidest. Miks käitutakse nii jõuliselt?
Esiteks kardavad nad kohutavalt Ukraina oranÏi revolutsiooni kordumist ka Venemaal. Seega ründavad nad absoluutselt kõike, mis nende arvates revolutsioonile kaasa aitas. Pealegi nad teavad, et kõik sellised sammud on Putini silmis populaarsed: mida karmim sa oled, seda paremini Putin sellele vaatab.
Näiteks andis Moskva meeleavalduste erakordselt julmaks mahasurumiseks käsu linnapea Juri LuÏkov. Moskva OMON allub talle. LuÏkov tahtis aga kindlustada enda edu valimistel ja käitus viisil, mida pidas ainsa tõsiseltvõetava elektoraadi silmis sobivaks. Putin annab korraldusi kas otse või ka kaudselt, kuna on lihtsalt teada, et talle meeldib brutaalne käitumine.
Venemaa poliitilist korda näib olevat üsna raske kirjeldada. Kindlasti pole see praegu demokraatia ning mõni kasutab selle kohta ka fa‰ismi mõistet. Millisest ideoloogiast Kreml üldse juhindub?
Minu meelest pole neil mingit ideoloogiat. Putini reÏiimi põhieesmärk on suuremahuline korruptsioon, mis ületab kõigi seni kogetud korruptsioonide mõõtmed. Varjamiseks maskeerivad nad seda vene natsionalismi ning neoimperialismiga, kuid ei võta kumbagi tõsiselt.
Venemaa välis- ja kaitsepoliitikas puudub järjekindlus, millest võiks lugeda välja päris neoimperialistlikke ambitsioone. Võib-olla need edaspidi tekivad. Kuid kui tahta olla diktaatorlik, on mugav olla oma naabritega halbades suhetes. See võimaldab õigustada diktaatorlikke ambitsioone.
Seega – vaatamata kõigile Eesti-vastastele rünnakutele ei peaks me Venemaad eriti kartma?
Mitte kartma. Aga te ei tohiks leppida millegagi, mis pole vastuvõetav. Venemaaga suheldes tuleb oma seisukohti kaitsta. Venelased on vägagi otsekohesed: kui lased end peksta, saad veelgi rohkem peksa. Kui aga hakkad vastu, siis nad lõpetavad. Võime näha, kuidas Mikheil Saaka‰vili on pannud üksnes vastu hakates Venemaa liikuma suunas, mis talle sobib.
Nüüd suutsid Eesti, Poola ja Leedu panna Venemaa oma seisukohti revideerima, sest nad said Euroopa Liidu talle vastu astuma. Kohe pärast Samara kohtumist ütles Putin oma põllumajandusministrile Aleksei Gordejevile, et tal tuleb katsuda Poola probleemid konstruktiivselt lahendada. Midagi sellist polnud ta kunagi varem öelnud.
Venemaad ei tohi ignoreerida, talle tuleb vastu hakata. Bushi valitsus teeb tohutu vea, kui ta lihtsalt ignoreerib, mida Putin ja teised kõrged ametnikud USA kohta räägivad. Kreml näib ilmselgelt arvavat, et Ühendriike võib karistamatult rünnata. Järelikult – miks mitte seda teha? Niisuguse lähenemisega ei saa nõustuda. Samal ajal peab endale aru andma, millega tegeled, ning mitte ilmaasjata oma liitlasi ärritama. Peab olema kindel, et selja taga on tõepoolest toetus.
Nimelt. Osa analüütikuid väidab, et Eesti raiskas märkimisväärse hulga usaldus-krediiti ning see võis olla ka viimane kord, kui EL meile appi tuli. Mida teie arvate?
Põhiküsimus oli selles, et Venemaa aitas Eestit, lubades Kremli liikumisel Na‰i rünnata Eesti saatkonda. See oli absoluutselt lubamatu. Venelased ei kaitsnud ka end, kui selle üle kaevati. Arvan, et venelased aitasid Eestit rohkem, kui Eesti diplomaadid oleksid kunagi aidata suutnud.
Kummalisel kombel näeme midagi samasugust ka Gruusia puhul, kelle eliidile Venemaa teeb Gruusiat läände tõugates suure teene. Kuidas üldse saab sellise käitumise taga näha mingit ratsionaalset mõtlemist?
Moskvat see ei huvita, kuna neil puuduvad neoimperialistlikud ambitsioonid. Kui neil neid oleks, käituksid nad märksa professionaalsemalt. Osaliselt on sellise käitumise taga sisepoliitilised võimumängud. Kuid niisugust poliitikat ei saa pidada tõsiseltvõetavaks.
Venemaa kõrval näeme aga teist näidet. Aastal 2000 olid Ukraina ja Venemaa sisuliselt samal stardijoonel – või Venemaa isegi pigem eespool. Mis hinnangu annaksite sealse kriisi äsjasele lahendusele, kus osapooled leppisid viimaks kokku erakorraliste valimiste läbiviimises?
Loodetavasti see ikkagi on lõplik lahendus. Põhi-probleem on selles, et Ukraina pole suutnud lahendada fundamentaalseid konstitutsioonilisi vastuolusid. Neid võib lahendada nii või naa, kuid need tuleb lahendada. Parim viis selleks olidki uued parlamendivalimised, milles õnneks kokku lepiti.
Ukraina omapärane raskus on üldse otsustele jõudmine. Nad on ülimalt osavad asjade venitamises ja otsustamata jätmises. See teeb mulle tõsist muret. Kui otsuseid pikalt edasi lükata, kaotavad inimesed usu sinusse. Muidu on Ukrainas pluralistlik demokraatia. Ja demokraatlike mängureeglite järgimise korral suudavad nad ehk saavutada ka midagi patiseisust enamat.
Kui rääkida demokraatiareeglitest: president Ju‰t‰enkole langes osaks ohtralt kriitikat – ka meie lehe poolt –, kui ta parlamendi laiali saatis. See ei tundunud just kõige demokraatlikuma käitumisena. Kas president tegutses õigesti?
Minu esimene reaktsioon oli, et mitte. Arvan, et Regioonidepartei oleks lõhenenud ning saavutanud sama tulemuse ilma niisuguse sammuta. Ehk teisisõnu poleks (peaminister) Viktor Janukovit‰il ja (parlamendi esimehel) Oleg Morozil läinud korda saavutada parlamendis põhiseaduse muutmiseks vajalikku enamust.
Teisest küljest võitis Ju‰t‰enko rahva silmis kõvasti toetust. Seni arvati, et juhtuda võib ükskõik mis ning keegi ei suuda sellele kätt ette panna – ja viimaks ometi surus president kanna maha.
Janukovit‰ on olnud ka sunnitud sisuliselt tunnistama, et ta on rikkunud mitmel viisil seadusi, mis on mõistagi täiesti lubamatu. Ju‰t‰enko võitis sellest olukorrast mitmel moel, nii populaarsust kui ka prestiiÏi.
Sõltumata otsuse õiguspärasusest?
Isegi kui see polnudki kooskõlas põhiseadusega, siis teine pool oli rikkunud konstitutsiooni palju kordi ja teda polnud karistatud. Põhiseaduskohus ei tegutsenud ega reageerinud ilmselgele konstitutsioonirikkumisele. Mida siis teha?
Kokkuvõttes oli Ju‰t‰enko samm nii ratsionaalne kui ka tasakaalustatud. Ta valis kõige vähem vägivaldse lahenduse. Kuid lõppkokkuvõttes sõltub kõik sellest, kas lahendus toimib või mitte.
Just vägivald oli märksõna, mida meedia kasutas laupäeval, kui president allutas endale ka siseministeeriumi väed ning tekkis kokkupõrgete oht. Vaatamata kokkuleppele on kriisi põhialused endiselt alles. Kui tõsiseks pidada võimalust, et vägivald ikkagi puhkeb?
Neil valitseb teatud hirmutasakaal. Mõlemal poolel on talle ustavad väed. Ehk suudab see tasakaal hoida Ukraina rahumeelsena. Kui see aga luhtub, võib vägivald kujuneda õige metsikuks.
Ukraina poliitikast rääkides kuuleb tihti nimesid, kes pole küll poliitikud, ent mõjutavad suurel määral riigi elu. Teisisõnu – oligarhid. Kuidas hinnata nende rolli Ukraina poliitikas?
Enne oranÏi revolutsiooni olid nad poliitikas vägagi mõjukad. Nüüd ütlevad paljud iroonilisel kombel, et oligarhid on liiga passiivsed. Et nad esindavad n-ö terveid jõude ning peaksid poliitikasse rohkem sekkuma. Praegu on nad aga väga ettevaatlikud.
Paljud ootasid, et oligarhid istuksid ühe laua taha ning lepiksid riigi tulevikus kokku ning Ju‰t‰enko ja Janukovit‰ peaksid hakkama tegutsema. Aga nad ei teinud seda. Kõige hämmastavam ongi oligarhide passiivsus, vastu inimeste igasuguseid ootusi.
Millega seda seletada?
OranÏi revolutsiooniga, mis oli oligarhide poliitilise aktiivsuse vastu.
On siis oligarhidel ühesugused huvid, et võiks oodata kokkulepet?
Ei. Aga nad kõik pooldavad turumajandust. Ja ootust teatava seaduste ülimuslikkuse järele võib pidada märkimisväärselt tugevaks.
Lugedes lääne lehti, satume tihti väidetele, nagu oleks Ukraina riik lõhestunud tugevalt Vene- ja läänemeelseks pooleks. Kui tõsiseks pidada võimalust, et Ukraina tõesti lõheneb või siis pöördub tagasi Moskva mõjusfääri?
Kumbki pole kuigi tõenäoline. Eraldusjoon ida ja lääne vahel on väga hägune. Viiendik rahvast räägib ju ukraina-vene segakeelt ja pool elanikkonda räägib mõlemat. See pole sama, mis oli T‰ehhi ja Slovakkia vahel, kus jooksis selge eraldusjoon. Ka etniliselt ja lingvistiliselt ei seo venelased seal oma identiteeti Venemaaga.
Kui suureks üldse võiks praegu hinnata Venemaa mõju Ukrainas?
Mitte eriti suureks. Ukraina poliitika on väga keerukas ning venelastel puudub selle vastu huvi. On lihtsalt hämmastav, kui vähe venelasi on kohapeal asju jälgimas.
Aga teine pool – Euroopa Liit. Ukrainlased kurdavad küllalt valjult, et neile sisuliselt ei pakuta europerspektiivi, mille poole püüelda. On siis EL ja lääs tervikuna Ukrainat alt vedanud?
Muidugi saaks teha märksa rohkem, kuid näiteks naabruspoliitika avab mõningaid perspektiive. USA on lubanud vabakaubanduslepingut kohe, kui Ukraina on ühinenud WTO-ga. Aga teisalt saavad näiteks venelased märksa kergemini USA viisasid kui ukrainlased.
Nii et aitamiseks tuleks eeskätt tihendada inimestevahelisi kontakte?
Ja kaubandust. Vabakaubanduslepingud oleksid väga tähtsad.
Ennist rääkisite oligarhide mõjust. Enne 2000. aastat olid oligarhid nii Venemaal kui ka Ukrainas. Nüüd on need kaks riiki liikunud eri suunas. Üks on asunud taasriigistama vara, mis ilmselt jagati vähemalt osaliselt laiali seadusi eirates. Ukraina on valdavas osas jätnud selle puutumata. Kumb tee on õige?
Õige on austada eraomandit, ükskõik kuidas see on ka tekkinud. Oht tuleneb riigist, mitte eraomandist. Venemaal on selleks kaks allikat: üks on KGB, mis tulnuks õigel ajal ära keelata. Teine on riigiettevõtted, mis tulnuks erastada.
Ja mida saaks lääs teha, et panna ka Venemaa millalgi tulevikus muutma oma kurssi meile sobivamaks?
Ei tohi anda järele Venemaa väljapressimistele. Venelased ei austa sind, kui sa ei käitu tõsiselt.
Kas te näete milleski surmaohtu Putini võimule?
Putini süsteem on täiesti anakronistlik. Tegemist on võimu täieliku ületsentraliseerimisega. Tundub, et Putini ideaaliks on tsaar Nikolai I peaaegu kahesaja aasta tagune valitsemisperiood. Riiki ei saa lihtsalt niimoodi juhtida.
Iga ületsentraliseeritusest tingitud vigadest tekkiv kriis võib reÏiimi murda. Venemaa ühiskond moderniseerub. Üha rohkem inimesi omandab kõrgharidust ning suhtleb välismaailmaga, on ettevõtlikum. Kõik see murendab anakronistlikku korda, mis ei saa enam kaua kesta.
