Mõlemas artiklis kütab kirgi Breiviki vastutusvõime küsimus. Isegi psühhiaatrid ei suuda selles küsimuses üksmeelt saavutada. Minu meelest on kõigis nendes aruteludes aga jäetud kõrvale üks motiiv, mis selles kontekstis võiks olla intrigeeriv. Ja see motiiv puudutab mõtte- ja teovabadust selle filosoofilises, aga ka juriidilises aspektis.

Selle artikli idee tekkis ühe juhuvestluse käigus oma kauaaegse tuttavaga Eesti hariduskorralduse ja EKA maja teemadel. Keset vestlust ütles tuttav kuidagi muuseas, ilma vihastamata, et maailm oleks palju parem paik, kui Aaviksoo ja see tema kamp seina äärde panna. Muidugi võin ma sellele fantaasiale teatud piirideni kaasa elada, et mis siis oleks, kui..., aga ometigi ehmatas mind kuidagi eriliselt selle lause radikaalsus muidu äärmiselt leebe olemisega inimese puhul. Ja millepärast siis? Vaevalt et leidub inimest, kes poleks elu jooksul kasvõi korraks vihahoos midagi sarnast mõelnud. „Ma tapaks nad ära” on selline käibefraas, mille tegelikule sisule mõtleme harva. Ent nende fantaasiatega on asjad päris selged: need peavadki fantaasiateks jääma.

Mõelda võib, tegutseda mitte

Meil kehtib mõttevabadus, samas kui teovabadus on piiratud nii moraalsete kui ka õiguslike aktidega. Nii on meil kõigil õigus fantaseerida nii Demi Moore’ist kui ka Brad Pittist ilma, et kumbki neist saaks meid seksuaalse ahistamise pärast kohtusse kaevata. Samuti on kõigil õigus fantaseerida sellest, milline oleks elu, kui Euroopas poleks mustanahalisi, homod oleks kappi tagasi pekstud, vasakpoolsed ja kunstnikud kontsentratsioonilaagritesse saadetud. Selliseid mõtteavaldusi võite tõenäoliselt lugeda artiklite kommentaariumidest.

Samas kui minna mõtetelt tegudele üle, on tagajärjed karmid. Meil on vägivallale õhutamine võrdsustatud teoga: seega mõelda võid, aga üles kutsuda ei tohi – nii sedastab seadusandlus. Fantaasiad on lubatud, ent on päris selge, et me ei fantaseeri mitte alati kõige helgematest asjadest.

Breivik läks aga sellest fantaasiast kaugemale, ta purustas midagi, mida purustada ei tohi, nimelt õhkõrna piiri fantaasia kui teatud ihaekraani ning teo, selle realisatsiooni vahel. Kui mõelda Breiviki teost kui mõrvast, siis jättes kõrvale teo mastaapsuse, sooritatakse selliseid iga päev üle maailma üsna mitmeid väga erinevatel põhjustel, ahnusest armukadeduseni. Samas võrreldes holokausti Rwanda genotsiidi või Gulagiga, mis olid hajutatud, sageli anonüümse vastutusega süsteemsed tapatalgud, on Breiviki tegu ühe mehe personaalne akt, iseenda välja mõeldud ristisõda. Nagu ütles Goebels küüniliselt: kui sa tapad ühe inimese, on tegu mõrvaga, kui sa tapad miljoni, on see statistika. Aga kui üks tapab sadakond, on seis sama, samas kui konsensuslikult rakendatud ja riiklikult organiseeritud tapmine, milles me isegi kõik koos riigina oleme osalenud näiteks Afganistanis ja Iraagis, on justkui igati põhjendatud, sest seda õigustavad õõnsad loosungid riiklike või suisa rahvuslike huvide kaitsmisest.

Käibivad mõttemallid

Loomulikult on üsna lihtne tembeldada Breivik vaimuhaigeks, segaseks värdjaks, kuid see on natuke liiga lihtne tee. Nagu kirjutas Märt Väljataga aastapäevad tagasi: „Kahtlustan, et ajakirjanduse algne soov Breivik lihtsalt hulluks kuulutada (samm, mida Breivik oma manifestis ka ette näeb) lähtus ebamugavast tundest, et paljud tema manifesti ideed on meie avalikus diskursuses, rääkimata võrgukommentaaridest, täiesti igapäevased. Säärast „valget meesjauru”, vingumist poliitilise korrektsuse, feminismi, meid sisse piirava islami üle ning Euroopa kristliku kultuuripärandi tagaigatsemist (ilma siira usuta) võib ju leida ka kõikjalt meie parimate poegade seast.”

Slavoj Žižek annab oma artiklis põhimõtteliselt mõista, et Breiviki tembeldamine vaimuhaigeks annab võimaluse mitte võtta tema ideoloogilist positsiooni tõsiselt, sest väga paljude inimeste jaoks, sealhulgas nn liberaalses demokraatias käibivate ideoloogiate jaoks, on seal häirivalt suur ühisosa selle tegelase mõttemallidega. Kui selle lause ühes otsas seisab Angela Merkel, kes kriiskab: „Multkulti ist vorbei”, siis lause teises otsas on Breivik, kes võtab püssi.

Saan väga hästi aru, mis olukorras olid psühhiaatrid, kes pidid tema vaimsele seisundile hinnangut andma, sest Breivik on korraga nii tervemõistuslik ehk siis võimeline oma tegude eest vastutama kui ka vaimuhaige. Ta fantaseeris sellest, millest unistab mingil moel ka Merkel, aga ta astus üle selle kitsukese piiri, mis eraldab fantaasiat ja (kuri)-tegu. Erinevalt paljudest, kes jagavad tema viha migrantide või „punaste” vastu, põlastavad „moraalset allakäiku” või multikultuursust, viis Breivik midagi sellest vihafantaasiast ellu. Kui palju lihtsam on kuulutada Breivik segaseks, kui näha iseenda tumeda fantaasia represseeritud ühisosa selle peletisega?

Ühesõnaga, dilemma Breiviki puhul seisneb selles, et ta on niivõrd tervemõistuslik, kuivõrd tervemõistuslik on olend, kes fantaseerib sellest, millest temagi. Ja kui me kuulutame ta hulluks, siis tuleb meil kuulutada üsna suur osa Euroopast püstihulludeks. Ning kui me kuulutame ta terveks, tuleb päris suurel osal Euroopast tõsiselt peeglisse vaadata.