Anders Härm: Ontliku maksumaksja panus kunsti rahastamisse on nullilähedane
Kui kõik finantssektoris tegelevad inimesed teeksid seda keerukat tööd peale mingit fordistlikku liinitööd? Tuleks kell 6 koju, annaks lastele süüa ja tegeleks pangandusega? Saate ajal, kui Kraft ja Hardo Pajula rääkisid kunstnike liigsest hellitamisest, küsisin ma Olavi Laido käest, kas on olemas finantsinimesi, kes ütlevad, et ega ma raha ei tahagi, ma teen oma tööd elu lõpuni ikka puhtalt armastusest ühiskonna vastu?”
Kunstnik Maike Lond Facebookis pärast saate „Jüri Üdi klubi” külastust (ETV2 14.01.2013).
Avaliku suhtluse õpikutõde ütleb, et kultuurist rääkides ei tasu mitte kunagi virila näoga kurta, kui vähe raha sul on, vaid hoolimata kõigest katsuda vedada naeratus kõrvuni, muidugi, kui hambumus võimaldab, ja rääkida sellest kui fantastiline kõik on ning kui edukas sa oled selles, mida sa teed. Kramplikult võlts optimism olevat ikka parem kui avalik meeleheide, kuid praegu avalikkuses nüüdiskunsti üle käiva debati valguses tasuks ehk heita pilk ka sellele, millest avalikult ei taheta väga rääkida – nimelt rahale.
20 senti elaniku kohta
Kultuuriministeeriumi eelarve moodustab alla kahe protsendi riigieelarvest. Kujutavale kunstile kuulub ministeeriumi ametlikust kogueelarvest (ligikaudu 166 miljonit eurot 2011. aastal) riigikontrolli andmetel üksnes üks protsent – 1,6 miljonit eurot.
Kuid see number küündib ühe protsendini üksnes tänu kultuuriministeeriumi eelarve välise Eesti kultuurkapitali (1,37 miljonit eurot 2011. aastal) ja marginaalsel määral ka hasartmängumaksu nõukogu toetuse (12 630 eurot) sissearvestamisele. 2011. aastal kulutati ministeeriumi eelarvest kujutavale kunstile niisiis ei rohkem ega vähem kui 273 153 eurot.
Eeldades, et kultuurkapitali sihtkapitalide osa kultuuriministeeriumi eelarvesse sisse arvestatuna ei tohiks olla kokku suurem 10 miljonist eurost aastas, siis ca 156 miljoni eurose kogueelarve juures teeb see kujutava kunsti tegelikuks protsendiks ümardatuna tubli 0,18. Seega, ministeerium kulutab kaasaegsele kunstile ühe elaniku kohta aastas umbes 20 senti. Isegi koos kulka rahaga ei tule see summa palju üle ühe euro.
Ontlik maksumaksja, kes sa oled erakordselt raevus selle pärast, kuidas riigi raha mõõtmatutes kogustes mõttetule moodsale kunstile jagatakse: kui sa viina ei joo, suitsu ei tee ja pokkerit ei mängi (kulka ja HMN-i tulubaas), on sinu panus nullilähedane. Ma üldiselt üritan kerjusele tänaval ikka rohkem anda. Isegi koos kulka panusega on kunsti osa kultuuriministeeriumi eelarves lihtsalt nii armetu, et peaks panema iga aruka kultuuriministri häbi pärast punastama.
Kuid rahalise input’i ja output’i suhet silmas pidades on kujutava kunsti olukord parem kui kunagi varem. 1990-ndatel oli meil üks arvestatav rahvusvaheline kunstnik – Jaan Toomik, nullindate alguses lisandus talle Ene-Liis Semper. Kümnendi keskel lõid läbi Mark Raidpere ja Marko Mäetamm, kümnendi lõpus Kristina Norman. Viimastel aastatel on aga rahvusvahelise läbilöögi teinud ja auhindu võitnud terve plejaad kunstnikke ja rühmitusi, teatud mõttes võiks isegi rääkida rahvusvahelisest plahvatusest.
Kultuurkapitali selleaastane peapreemia ei läinud asjata jagamisele Marge Monko, OÜ Visible Solutionsi, Sigrid Viiri ja Timo Tootsi vahel. Vähemasti kümmekond kunstnikku võiksid hea õnne ja aktiivse töö tulemusel järgnevatel aastatel rahvusvaheliselt läbi lüüa. Eestit sel aastal Veneetsias esindav Dénes Farkas esmajärjekorras.
Meil on enam-vähem normaalne ja intellektuaalselt huvitav rahvusvaheline kunstielu vähemalt kahes linnas (Tallinnas ja Tartus), mitu arvestatavat kuraatorit ja mitu erineva suunitlusega alternatiivset institutsiooni. Lisaks on meil vähemalt üks osakond Eesti kunstiakadeemias, mis on võimeline nendele eelnimetatud kunstnikele lisa kasvatama.
Ma ei taha öelda, et teised valdkonnad ei vääri toetust, vaatamata asjaolule, et mõni valdkond saab 15% kultuuriministeeriumi eelarvest ja ikka ei majanda ennast ära. Päris selge on see, et see rahade jaotumine peaks olema õiglasem. Ometigi ei taha ma väita, et nende toetusei peaks vähendama, vaid et nende vähemate valdkondade toetused viidaks vähemalt võrreldavale skaalale.
Milliseid paremaid tulemusi?
Kaasaegse kunsti produktsioonikulud on tõusnud filmi ja teatriga sarnasele tasemele. Kunsti kogetakse samamoodi nagu kontserti või etendust, aga rahastatakse viisil, nagu oleks kunst ikka veel üksnes lõuendi katmine värviga pisut külmas keldriateljees, et müüa see kellelegi seinakaunistuseks kummipuu kõrvale. Selline kujutelm on ebaadekvaatne.
Selliste produktsiooni- ja reklaamisummade ning hõredate stipendiumivõimaluste juures nagu on Eesti kunstnikel hetkel kasutada võimalik, on aga pisut keeruline oodata „paremaid tulemusi”. Nii et kui ajakirjanik Mikk Salu (13.10.2012, Postimees) leidis tohutuid eeliseid amatöörkunstnikele, kes teevad kunsti puhtast rõõmust erinevalt professionaalidest, kes teevad kunsti totaalselt võõrandununa, siis sorry vaan, aga kõik tänapäeva kunstnikud ongi hobikunstnikud, tehes oma kunsti mingi palgatöö kõrvalt. Professionaalne kunstnik on Eestis võimatu olla isegi siis, kui sa oled oma valdkonnas võrdlemisi kaalukas tegija.
Olukorras, kus meil on professionaalseid kunstiinstitutsioone üksnes kahes linnas, ja needki krooniliselt alarahastatud, on nagu palju tahta, et kogu elanikkond kunstist „aru saaks”, seda mõistaks, või vähemalt tolereeriks.
Ei saa mõista seda, mida kuskil näha pole, aga mille kohta levitatakse meedias alusetuid kuulujutte. Mitmes väikses linnas kiratsevad entusiasmi, kohalike omavalitsuste ja galeriiprogrammide toel mitmed galeriid – Võrus, Haapsalus, Türil jne. Äkki tuleks mõelda riiklikult ja omavalitsuste poolt korralikult rahastatud kunsthalle’de võrgustiku peale Eesti suuremates maakonnakeskustes, kuhu jõuaks ka moodne kunst ning kus töötaksid hea haridusega spetsialistid, kes omakorda hoolitseksid maakondliku kunstihariduse eest koos kohalike kunstiõpetajatega?
Kunst üle Eesti
Kui (sageli suvalist) kunsti näidatakse provintsis vaid teatrite fuajeedes ja kontserdisaalide kohvikutes, ei saagi nüüdiskunsti avalik retseptsioon paremaks minna, sest nende ruumilised võimalused ja toimimisprintsiibid – näitus ei toimu mitte kunstile mõeldud pinnal, vaid teise institutsiooni küljes parasiteerides – panevad sellele, mida seal üldse näidata saab, omad selged piirangud.
Ühesõnaga, hoolimata rahastuse ja institutsionaalse välja vajakajäämistest, on Eesti nüüdiskunst täiesti arvestataval tasemel. Praeguse rahastuse juures on rahvusvaheliselt läbilöögivõimelise ja intellektuaalselt intrigeeriva kunsti olemasolu Eestis üldse kerge ime.
