Ando Kiviberg: noorte laulu- ja tantsupeo energiat ja siirust ei võta ühegi tehnoloogilise vidina buum
Laul ja tants on üldmõistetavad suhtlusvahendid. Muusikat tehes või tantsides saab jagada ja vahetada tundeid ka üle keelepiiride. Seepärast on laulu- ja tantsupeo rituaal ajatu ja puudutab kogu rahvast iga viie aasta tagant üha uuesti ja uuest. Tantsijate spontaanselt vahva reaktsioon ära jäänud etendusele oli parim tõendus sellest, et laulu- ja tantsupidu on südame- mitte sunniasjad.
Milleks seda meile vaja on? Miks on üldse vaja vaimlisi väärtusi? Ilu ei sünni patta panna, ütleb üks tuntud eest vanasõna. Kuid Tarvastu kandis on öeldud ka nii “Kelle henge nällän, selle põld põdur”. Hinge tuleb toita , südant tuleb kinnitada.
Laulu- ja tantsupeost on saanud kombetalitus, millega Eesti oma kestvust pühitseb. See on meie elujõu väljendus ja rõõmsa eneseuhkuse allikas. Kõik peaosalised, üle Eestimaa ning kogu maailma teavad seda kirjeldamatut tunnet, seda meeleliigutust, mida kogetakse viiekilomeetrisel teel südalinnast lauluväljakule, mil rahvas teeääres tervitusi hõikab, mil igalt poolt pealinna saabunud peolisi rõõmsate soovidega kostitatakse. Kui võimas on see tunne, kui oma kodukandi saadikuna võid külakostina kaasa viia niipalju häid ja sõbralikke soove, ilusat energiat.
Pikaaegse laulupolisena võin öelda, et noortepeol on alati oma eriline ja kordumatu energia. Selles on taltsutamatut kirge ja õhinat. On kadestamisväärset energiat ja puhast siirust. Nii on see tänavu, on olnud seni ja saab olema ka tulevastel kordadel. Seda ei muuda ühegi tehnoloogise “vidina” buum. Virtuaalne rõõm saab olla ju ainult päriselu koopia. Mitte kunagi elu ise. Ja päristantsust ning pärislaulust saadavat kirgastust ei ole võimalik asendada ühegi rakenduse või äpiga.
