ANDRA SIIBAK: Päris-mina kui avalik saladus
Riskialdis noorus elab internetis oma avalik-privaatset elu, laveerides tihtipeale ohtliku ja ohutu piirimail.
Noorte jaoks ei ole kahte erinevat maailma – tegelikku ja virtuaalset. On ainult üks ja ainus, mis sisaldab endas nii koolipäevi, pidusid, koduseid toimetusi kui ka tegevust arvuti helendava ekraani taga. Paljude täiskasvanute arvates tühipaljas virtuaalses maailmas navigeerides tunneb noor end tihtipeale hoopis rohkem kodus kui vanematega koos päevasündmusi arutades. Internetis toimuv suhtlus ja sealne eneseesitlus on laste jaoks muutunud igapäevaelu lahutamatuks osaks.
Online-maailma seiklused pakuvad elamusi. Saab ju internetis kerge vaevaga anonüüm-seks jääda või osaleda identiteedimängudes: vahetada sugu, vanust, rassi või esineda lihtsalt hoopis kellegi teisena. Ühtaegu on paljud internetiuurijad pidanud tõdema, et laste hulgas ei ole suurejoonelised identiteedimängud tegelikult siiski kuigi hinnas. Interneti sotsiaalsetes võrgustikes profiile luues soovivad noored edasi anda võimalikult palju enda isikust, huvidest ja eelistustest, et mitte näida võltsid ja saada seetõttu kogukonnas tõrjutuks.
Väikesed naljad stiilis, et noormehega võib suhelda „Makedoonia, Filipiini ja Azerbaizhaani keeles“ või et neiu on 1929. aastal lõpetanud kooli nimega Cheeky Monkey’s Playgroup, on muidugi sagedased, kuid ka teiste kogukonna liikmete poolt aktsepteeritud. Selline väike süütu huumor ei sea laste silmis kahtluse alla profiiliomaniku tõelist isikut kui sellist, vaid annab lihtsalt märku noorte seas levinud koodide õigest kasutamisest.
Kahepalgelised rotid
Vastupidi täiskasvanutele, kes püüavad internetis suheldes lastest palju enam oma tõelist identiteeti maskeeringutega varjata, on võrgukogukondades põhimõttelistes asjades valetamine noorte endi jaoks selgelt taunitav. Seega valitseb laste hulgas ootus, et online-suhtluspartnerid on tõepoolest need, kes nad väidavad end olevat. „Kahepalgelised rotid imevad,” tõdeb keegi ka oma rate.ee profiilil tabavalt.
Virtuaalse päris-mina loomise muudab oluliseks ka laste soov olla võimalikult atraktiivne. Huvi uute põnevate kontaktide vastu ja siiras rõõm, et ollakse kellelegi silma jäänud, paneb noori tihti ettevaatamatult käituma. Rate.ee profiilidel liigeldes ei teki noorte isikliku info saamisega tõepoolest erilisi raskusi. E-posti aadressid, telefoninumbrid, Skype’i kasutajanimed, MSN-i-aadressid ja kui vaja, siis isegi ühiselamutubade numbrid – enamik noori avalikustab kontakteerumisvõimalusi.
Liiga julge isikliku info avaldamine ei ole siiski ainult Eesti laste probleem. Rahvusvahelise uurimisvõrgustiku EU Kids Online poolt 21-s Euroopa riigis korraldatud 250-le empiirilisele uuringule toetuva võrdleva uurimuse raporti kohaselt on isikliku teabe avaldamine Euroopa laste internetikäitumise kõige sagedasem risk: pea pool internetti kasutavatest teismelistest on avaldanud võrgulehekülgedel privaatset informatsiooni.
Võrdlus teiste riikidega on meie jaoks eriti muret tekitav. Nimelt kuulub Eestis koos Hollandi ja Ühendkuningriigiga maade rühma, mida iseloomustab nii laste internetikasutuse kui ka online-riskide kõrge tase. Eesti puhul on peamiseks mureallikaks laste vähene oskus tulla toime internetis varitsevate riskidega.
Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest on Eestile iseloomulik lastevanemate vähene valve laste online-käitumise järele. Seetõttu toob EU Kids Online raport Eesti, Poola ja Tšehhi puhul esile selge vajaduse tegeleda internetialase teadlikkuse tõstmisega.
21. sajandi infoühiskonnas elutähtsat digitaalset kirjaoskust tuleb hakata arendama juba mürsikueast peale. Selleks peaksid lapsevanemad ja õpetajad loobuma omaksvõetud digitaalsete immigrantide rollist. Suurem huvi ja osavõtlikkus internetikäitumisega seotud teemade arutamiseks oleks ilmselt esimene tagasihoidlik samm digitaalpärismaallaste usalduse tagasivõitmiseks.
Andra Siibaku doktoritöö keskendub noorte virtuaalse enesepresenteerimise ja online-sisuloome uurimisele
