Andreas Kaju: Eesti poliitika vajab tugevamat Isamaad

 (97)

Andreas Kaju: Eesti poliitika vajab tugevamat Isamaad
Ekspress Meedia

IRLile on kõige halvem see, kui nad napilt üle künnise tulevad, kuna on oluline, et Isamaa tegelikult mõistaks, mis on nende roll Eesti poliitikas ja et seda mõistaks ka valija. Ka valija nagu mina, kelle jaoks on väga raske aru saada, miks kellelgi on üldse midagi öelda selle kohta, kes tohivad või ei tohi abielluda.

Minu põhitees on see, et Eesti vajab tugevat konservatiivset erakonda, millel on parempoolne majanduspoliitika, kus kompromissitult toetatakse vaba turumajandust ja individuaalse valiku vabadust nii ettevõtluses kui oma eraelu korraldamises, mida toetab alalhoidlik hoiak sotsiaalsetes küsimustes nagu keel, kodakondsus, rahvus. Minu enda isiklik eelistus on teadupärast endiselt ka nendes küsimustes liberaalne, aga ma aktsepteerin seda, et Eesti ühiskond on laialdaselt siiski domineeritud konservatiivsetest hoiakutest - seda näitab lai palett erinevaid uuringuid ja neid inimesi peab esindama erakond, kes seda tahab ja suudab teha konstruktiivselt - kes ehitab sillapäid, mitte ei lõhu neid.

Minu ootus Isamaa erakonnale on uue esimehe ja peasekretäri all just see, et neil oleks selline kompass paigas, millega kriisihetkedel otsuseid langetada. IRLi viimase kümnendi heitluste põhjuseks on just seesama heitlikkus, kus kampaaniast kampaaniasse vahetusid põhimotiivid ja erakonna enda valija ei tundnud seda parteid ära. Mulle tundub, et nüüd, kui erakonnast on mõned inimesed lahkunud, kes akna alla ja kes kaugemale, on juhtimise enda kätte võtnud inimesed, kes seda tahavad ja kellel on ka selge ilmavaade. Et see ilmavaade tundub liiga konservatiivne linnas elavale noorele inimesele, pole antud juhul oluline. Inimestele, kellele sotsiaalliberaalne kultuuri- ja identiteedipoliitika või võrdõiguslikkus on kõige olulisemad, on täna valikud olemas - nendeks on ajalooliselt olnud Reformierakond ja Ossinovski juhtimise all on tõusnud selgelt nende kõrvale ka sotsid.

Samal teemal:

IRLi praegune juhtkond leidis end koalitsioonileppest, mis on keskmisest vasakpoolsem - kindlasti tahtiski uus koalitsioon sellist signaaali ühiskonnale anda - 6 uut maksu - isegi kui ei tõstaks maksukoormust - suurendas oluliselt ümberjagamist ühest rahakotist teise. Ka see oli IRLi valijale, kelle jaoks ilmselt maksupoliitika on rahvuspoliitika kõrval olnud üks olulisemaid, kõige enam segadust tekitav. Seederi ja Tõniste suunamisel on see laev nüüd seisma pandud ja selle koalitsiooni eluajal uusi makse ei tule - erakond ise mõistab, et rahuliku ja stabiilse majanduskeskkonna hoidmine on nende jaoks õige suund selles koalitsioonis - nüüd, kui varem seda ülesannet täitnud Reformierakond istub opositsioonis. Ma arvan, et kui Isamaal õnnestub seda joont hoida ja end selgemalt lähiaastal selles küsimuses väljajoonistada, on neil ka koht 2019. aasta Riigikogus olemas.

Ometigi pole kohalike volikogude kampaania neile lihtne olnud. Sotside otsus Tallinnas mitte vastanduda Keskerakonnaga ning kasutada ka siin üleriigilist väärtuskonflikti EKREga tegi raskemaks paremerakondadele hea kampaania tegemise. Isamaad vaadates tegid nad tagantjärele vaadates pigem õigesti, kui valisid oma linnapeakandidaadiks Raivo Aegi ja mitte Viktoria Ladõnskaja v - sest kui olukord on kehv, siis on loomulik mõelda, nii valija kui ilmselt ka erakonnapoliitikuna, et vaja on muutust ja muutus tähendab alati millegi uue proovimist. Aga see ei ole tingimata nii - Isamaa puhul tahab nende valija ilmselt just seda, et astutaks samm tagasi, oma juurte juurde, mitte samm edasi või kõrvale tundmatusse. Aeg linnapeakandidaadina esindab seda vaba Isamaad, kes peab kõige tähtsamaks ausat ja korruptsioonivaba valitsemist ja inimlikult mulle meeldib see vastandumine enam, kui vastandumine vene keelt kõneleva valijaga.

Poliitika teenib Eesti rahva ja ühiskonna huve, kui selles valitseb tasakaal, mille keskpunkt nihkub ühtedel valimistel küll veidi paremale Reformierakonna ja Isamaa poole ning teistel taas veidi vasakule Keskerakonna ja sotside poole. See on tegelikult kõikide nende erakondade huvides, et meil on parteid, kes suudavad adekvaatselt ja poliitilise stiili mõttes konstruktiivselt esindada valijate väärtushinnangute ja ootuste kogu spektrit. Tänane seis, kus vasakerakonnad on konsolideerunud ning tugevad ja paremal on killustunud parteid, pole jätkusuutlik. EKRE on end jäädavalt positsioneerinud äärmusliku erakonnana, seltsides ka Euroopas koos samasugustega ning nende eluline huvi on rahulolematuse ja identiteedipõhise lõhenemise süvendamine Eesti rahva seas. Talviku juhitud Vabaerakond on mulle sümpaatne - nagu kassipojadki - aga nad ei ole seni veel näidanud üles mingit huvi poliitika vastu. Talviku individuaalsed pingutused küll hoiavad nii teda kui erakonda püsti. Keegi peab aga Eesti poliitika konservatiivsemal poolel olema riigi säilitamisele, arendamisele pühendunud jõud, kellel on väljakujunenud selged hoiakud majandus- ja rahanduspoliitikas, hariduses, kodakondsuspoliitikas ja julgeolekuteemadel. Kui neil õnnestub heita endalt küttekulude, kanamunade ja muu vahepealse virrvarri taak ja naasta oma juurte juurde, siis on kõik võimalik. Sest ärme unusta, et erakondadele ei anna kampaaniast dünaamikat ja uudsuse kuvandit mitte programm, vaid energia, tahe midagi teha, tugevad kandidaadid, usk valitud sammude õigsusesse. On üks ütlemine, et valimisi võidab see, kes seda kõige rohkem tahab ja see pole üldsegi nii triviaalne, kui see võib kõlada.

Ka populistlikel erakondadel nagu EKRE ja teatud mõttes kvalifitseerub selleks puhtalt anti-establishment parteina end profileerinud Vabaerakond, on oma roll poliitikas - küsida küsimusi, mida teised ei poliitkorrektselt ei küsi, mis sotsiaalseid pingeid kindlasti ventileerib. Enamasti ei pakuta küll vastuseid - ja see pole jätkusuutlik. Vastused peavad tulema erakondadelt, kes tahavad Eestit ehitada, kes suudavad poliitilist debatti taas ideologiseerida, et valijad suudaksid erakondadega end identifitseerida. Populismi esiletõusu üks põhilisi põhjuseid on kogu poliitika liikumine tehnokraatlikusse tsentrisse - aga tasakaal ei peaks tekkima mitte nii, et kõik ongi pragmaatilistel ajenditel keskel - et olla rahvaerakond ja sealt kõige rohkem hääli lõigata - vaid nii, et igaüks esindab oma vaadet ja valijaid, asugu nad oma tõekspidamiselt poliitilisel kompassil kustahes.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare