Andreas Weber: me ei mõtle endist kui loomadest , aga tegelikult oleme siiski loomad
Oma raamatus „Kõik me tunneme“, mis äsja eesti keeles ilmus, räägite natuke elu mõtte küsimusest. Mis on see mõte teie enda arvates?
Ma ei suuda anda ühelauselist vastust, aga arvan, et viis, kuidas vastuseni jõuda, nõuab, et elus olemiseks ja elamiseks tuleb elu võimalusi uurida ja väljendada. Me kipume seda kiires igapäevaelus unustama ja sestap on elus olemine miski, mida me peame uuesti õppima. Näiteks bioloogid enamasti unustavad selle, kui nad vaatlevad teisi organisme – justkui teadlased ega ka vaadeldavad organismid polekski elus. Ma arvan, et siin on tarvis muutust.
Kas bioloogias toimub midagi samasugust nagu füüsikas, kus maailma seletamiseks ei piisanud enam senistest teooriatest ja ainetest?
Füüsikas on huvitav see, et juba üle saja aasta pole Newtoni tõde olnud ülim. Aga bioloogias oleme me paljuski ikka veel Newtoni ajas ning peavoolu bioloogia on endiselt uppunud looduslikku valikusse ja sellesse, et näiteks genoomi või organisme käsitletakse üksikute osakeste kogumina.
Selles mõttes näitaks mõtteviisi muutus bioloogias – ja see tuleb varem või hiljem – seda, et looduses on kõik seotud. Ja siis me teeme juba teistsugust teadust. Ma arvan, et meil tuleb arvestada sellega, et bioloogia peab olema teadus subjektidest ja et ka kõik teadlased on subjektid.
Mida te biosemiootika all silmas peate?
Pean silmas bioloogilist paradigmat, et organismid pole põhjuslikud masinad. Organismid on süsteemid, mis kalduvad ennast säilitama ja millel on tendents elada ja olla terved. Samuti on neil tendents arendada välja oma vaatenurk ja subjektiivsus, mida ma nimetan ka tundmiseks. Organismid kogevad maailma kui tähendust ja loovad ka ise tähendusi. Seega võiks biosfääri vaadata kui väljendusrikkuse esimest astet.
Biosemiootika on poeetiline või vitaalne vaade elule ja oluline edasiarendus mehhanitsistlikust maailmavaatest. Biosemiootika on tegelikult suur kogum bioloogilisi teooriad, mis keskenduvad sellele, et organismid pole deterministlikud masinad, vaid pigem tähendusega ja loovad olendid.
Mida tähendab loov ökoloogia?
Sellega pean ma silmas loovat aspekti igas eluväljenduses, mis on seotud ka ökoloogilise poolega. Me peame mõistma elavat mitte kui hulka indiviide, kes üksteisega võitlevad ja on põhimõtteliselt aatomid, vaid peame nägema elu nii, et see on algusest peale seotud ja segamini ning teatud tasemel on võimatu eraldada indiviide üksteisest.
Ökoloogiline maailmavaade väljendab end minu silmis alati ilmekalt ja sellest tuleb ka loova ökoloogia mõiste. See tuli mulle pähe, kui ujusin oma ühes kodulähedases järves, Berliinist veidi eemal. Muide, see järv näeb välja veidi põhjamaine, umbes nagu Eestis.
Vees oli veel teisigi organisme – vesi pole kunagi ainult vesi, vaid koosneb alati paljudest elusorganismidest. Mul tuli mõte, et me oleme alati seotud ja see seos on alati poeetiliselt ökoloogiline – sellest ka sõnastus.
Mis seob teid Eestiga?
Esiteks sügav filosoofiline traditsioon mõista bioloogiat holistlikult. Samuti see, et Eestis on olnud palju biolooge, kes on töötanud vastu omaaegsele bioloogia peavoolule, näiteks Karl Ernst von Baer ja Jakob Johann von Uexküll. Mulle tundub, et säärane filosoofiline bioloogiale lähenemine on kuidagi seotud Eesti loodusega. Eestis sa mõistad, et looduses on kõik kuidagi süstemaatiline.
Ka mulle endale meeldib Eesti loodus ja muidugi on ka isiklik moment – mul on siin tõesti väga head sõbrad. Ka oma raamatus üritan väljendada seda sügavat seost mõtlemise ja tundmise vahel, mis on minu jaoks just Eestis väljenduse leidnud.
Mainite Eesti teadlasi. Kuidas on nende tööd teid või teie raamatut mõjutanud?
Raamatu teoreetilistes osades viitan ma konkreetsele teaduslikule voolule, mida võib nimetada biosemiootikaks. Eestis on see praegu üsna elujõuline, on Lotmani koolkond ja tänapäeval ka modernse biosemiootika renessanss.
Eesti mõtlejatega kõnelemine ja siin kohal olemine ning asjade konteksti panemine on olnud väga tähtis. See on ka väga oluline osa raamatust, mis ilma eestlaste ja Eesti kogemuseta oleks olnud hoopis teistsugune. Muidugi on raamatus peale teooria ka minu kogemused Eesti loodusest.
Mis roll on helidel organismide elus?
Kui mõelda muusikast või looduse fenomenidest, näiteks lindude või vaalade laulust, siis on teadlased tavaliselt arvanud, et see on seotud ellujäämisega. Aga kui asja põhjalikumalt uurida, siis ei ole iga heli puhul võimalik leida põhjust, miks see tekitati. Ma arvan, et see on väga tähtis näide sellest, et organismid ei väljenda end üksnes otsese vajaduse pärast. Paljudel juhtudel loomad lihtsalt väljendavadki ennast kuuldavalt ja see on sama, mida teevad inimesed.
Nii jõuame selleni, et muusikal on seos emotsioonide väljendamisega. Kui võrrelda inimesi ja loomi, siis helidega antakse edasi emotsioone või seda, mis sisimas toimub – ehk seda, mis organismiga parasjagu juhtub.
Mainite, et loomad teevad häält nagu inimesed. Kuidas loomad maailma tajuvad?
Oluline on seejuures, et kui me räägime oma tunnetest või sisemisest seisundist, siis see ei tähenda, et igal olevusel on samad sisemised seisundid. Meil on meie spetsiifilised inimlikud seisundid ja inimmärkidele põhinev kultuuriline keel nende edastamiseks.
Ma arvan, et miski, mida võiks nimetada minaks, on olemas igas elusorganismis. See tähendab arusaamist organismiga toimuva tagajärgedest ehk lihtsalt arusaamist sellest, mis toimub. See võime peaks olema ka üherakulistel organismidel ja seda on vaja, et olla võimeline orienteeruma ja end oma keskkonnaga suhestama. On ju võimatu, et kõik on ette määratud. Seega on vaja keset, millele tuginedes väljapoole jäävas keskkonnas orienteeruda. See kese hindab pidevalt iseenda seisundit, aga hindamine ei toimu suures kontrollikeskuses ekraanide vilkudes, vaid on tunnetatud kogemus. Tunnetatut ka alati väljendatakse, sest kui midagi tunned, siis su keha reageerib sellele. Näiteks helid on üks viis enese väljendamiseks. Loomad tavaliselt ei tee häält, aga näiteks jänes, kes tunneb, et ta elu on ohus, karjub.
Muusika on inimeste viimistletud viis peegeldada oma eksistentsiaalset olukorda vastavalt oma sotsiaalsele olukorrale. Aga lõppude lõpuks on oluline näha, et elusorganismi idee on ainult siis tõepärane, kui see organism tajub muljeid ja tähendusi, mis temaga toimuvad. Ka üks eestlane, Jaak Panksepp, kes pani aluse afektiivsele neuroteadusele, on sellest kirjutanud palju uurimusi.
Raamatus kirjeldate korallriffide ja loodusmaastike kaunidust. Mis on ilu?
Ilu on ilmselt täielikult realiseerunud märk elust. Aga see pole miski, millest käega kinni võtta või mis tasku pista. See on elus olemise põhjus, mis on muutunud nähtavaks. Kui tulla tagasi sisemise mina juurde, siis see on mingil viisil elus olemise kogemus. Inimese viis luua ilu, mida võib ka kunstiks nimetada, räägib elus olemise kogemuse mõistmisest.
Kunst võib luua ka kogemusi, mis annavad elus olemise tunde. Ilu on selle kogemuse realiseerumine. See võib olla eri kontekstides ega pea olema loodusega seotud. Aga minu jaoks tähendab ilu elus olemise tunnet.
Kui mõelda olukordadele, kus oled tundnud, et miski on ilus, või inimestele, kes on sinu jaoks ilusad – alati on nad iseloomult elavad. Sa tunned seda olukordades, kus oled elanud intensiivselt, sest nii mõistad oma potentsiaali intensiivsemalt kui muudes situatsioonides.
Teisalt olen just viimastel päevadel siin Itaalias olles mõistnud, et isegi kui ma üritaksin sellest raamatuid või artikleid kirjutada, siis eelistaksin seda, mis on ilu, pigem kogeda kui teada.
Raamatus kirjutate, kuidas elusolendid loovad üksteisele elupaiku ja võimalusi. Mida peaksid inimesed loomadelt õppima?
Inimesed peaksid tõepoolest õppima loomadelt, aga peale selle ka taimedelt. Kui vaadata lapsi, siis nad otsivad alati võimalust loodust kogeda. Seega on meis midagi, mis vajab võimalust õppida teistelt elusorganismidelt. Tõenäoliselt õpime me näiteks loomadelt seda, kuidas olla inimene – mis kõlab veidi paradoksaalselt, sest nemad on loomad, kuid ka meie oleme loomad. Ja suur osa meist on loomalik. Teisi olendeid kogedes kogeme me elu. Ja hea on, et me kogeme loodust nii, nagu ta on, mitte kuidagi vahendatult või sotsiaalsete konventsioonide, perekondlike suhete või lõputult keeruliste inimtegevuste virvarri kaudu.
Ma arvan, et me saame õppida ka abstraktsemal tasemel. Sa mainisid mu ekskursioone külluslikku loodusesse, mida leidub näiteks meres või tegelikult kõikjal, kui hästi vaadata. Minu idee on see, et loodus ise ei ürita alati kulusid vähendada või efektiivsust taga ajada. Loodus annab külluslikult ära kõike, olles ühtlasi ülekaalukalt kõikjal kohal. Ma arvan, et me võime looduselt õppida uut majandamist või uusi majandussuhteid, mis ei põhine optimeerimisel, eraldumisel või sõjal, vaid andmisel ja seoses olemisel. Seega võime me peale psühholoogilise poole õppida ka praktiliselt.
Kas loomad on kuidagi inimestest paremad?
Ei saa eelistada üht liiki teisele ega öelda, et inimesed oleksid paremad või loomade suhtes ülemad. Tavaliselt me arvame, et kaitseme end loomade eest, ega mõtle endist kui loomadest. Tegelikult oleme me siiski loomad, me oleme liik, millel on spetsiifilised funktsioonid ja kultuur. Peaks olema suur kommuun, kus kõik liigid elavad koos ühes õitsvas süsteemis ning on võrdsed.
Ütlesite, et inimeseks saamiseks peab minema loodusesse. Kas on veel põhjuseid, miks me loodust vajame ja säästma peaksime?
Tõsiasi, et me ei vaja loodust ainult ökosüsteemide, vaid ka oma psüühika toimimise jaoks, peaks meid motiveerima loodust säästma. Me saame end elusana tunda ainult siis, kui osaleme eluprotsessides. Need pole vaid inimtegevusega piiratud, on teisigi – näiteks biosfäär, millega me oleme seotud kas või oma ainevahetuse kaudu. Tõsiasi, et me seda sidet järjest vähem tajume, on ohtlik ja ma arvan, et me peaksime hoidma loodust. Selle kaudu saame ka iseennast kaitsta.
Milliseks hindate maailma või Euroopa looduse praegust seisu?
See pole eriti hea. Me küll näeme palju ilu ja kui see tõlkida bioloogia keelde, siis näeme liikide paljusust, aga paraku on paljud liigid välja suremas. Praegu toimuv on justkui kuues väljasuremislaine, kus paljud liigid hukkuvad meie pärast, sest me ei suuda elada teiste liikidega tasakaalus. See on teaduslik fakt, et mitmekesisus väheneb. See on ka märk kujutlusvõime vähenemisest, mis võib olla lõpuks peamine probleem, sest kui me unustame vajaduse erinevate liikide järele, siis kaotame loodust veelgi rohkem ja kiiremini, justkui mööda allakäiguspiraali liikudes.
Mida siis teha?
Aitaks, kui elusolendeid ei vaadeldaks kui materiaalset vara, vaid kui tunnete, kogemuste või hirmu kogemust. Me peaksime maailma tajuma elavana, mitte elutuna, aga praegu me kohtleme loodust, justkui oleks see surnud. Teadus on juba kakssada aastat väitnud, et maailmast arusaamiseks tuleb seda käsitleda kui elutut mateeriat, mis on üks suur illusioon. Me peaksime kõiges nägema elusat – nii saab detailsema pildi. Kõige olulisem on, et me aitaksime elusat, et me aitaksime elu sellel planeedil.
Nõukogude Liidus käsitleti loodust kui midagi, millelt tuleb jõuga võtta.
Sovettide mõtteviis on üks idee, mida võib väljendada vaid keegi, kes on loodusest eemal. Kui mina räägin loodusest, siis ei pea ma silmas loodust kui organisme või objekte. Kui ma räägin loodusest, siis pean silmas loodust kui tähenduste, kogemuste ja tunnete protsessi. See on sama idee, nagu oli romantilisel või holistlikul bioloogial, mis pärineb maa-alalt, mis tänapäeval moodustab Eesti.
Kuidas Eesti loodusel läheb?
Mulle tundub, et Eestis on alles see miski, mis mujal on juba kadunud. Mõnikord meenutavad Eesti maastikud mulle Kesk-Euroopa maastikke sellisena, nagu sealsed metsad võisid välja näha keskajal. Samuti on teil kuulsad puisniidud ja mul oli ka võimalik näha püha puud, pärna, mille külge olid inimesed sidunud lindikesi ja muud. See on nagu minek ajas tagasi kristluse-eelsesse aega, kui inimesed elasid looduse keskel ja suhtusid sellesse palju mõistvamalt. Suur osa toonasest mõtteviisist on Kesk-Euroopas kadunud. Aga mulle tundub, et Eestis on selline maailmavaade üsna tugev, ja ma loodan, et selle tähtsust mõistetakse.
Kui vaadata kalaparve meres, rohusööjaid Aafrikas või sipelgaid, siis mis see on, mille need üksikud indiviidid moodustavad?
Piiri pole indiviidi ja superindiviidi vahele kerge tõmmata. Sama võib küsida ka inimese kohta: oleme me indiviidid või rakkude, kudede, kihtide kogum, mis koos töötavad, aga ise seda ei mõista? Kui vaadata, millest rakud koosnevad, leiad üksnes molekulid, aga ometi moodustavad need raku, mis omakorda moodustavad suure organismi.
Ei saa olla olemas ühte indiviidi, mis on täielikult teistest eraldatud, ja sellepärast me peaksimegi ökosüsteeme hoidma. Ka meie mõistus on omamoodi ideede ökosüsteem, mis on jagatud teiste ideede ökosüsteemidega.
Ma kirjutan palju intensiivsest elamisest, mis tähendab kokkupuudet elusaga. Aga elus olemine tähendab ka armastamist. Samamoodi nagu me vajame oma suhtesse maailmaga rohkem elu, vajame me sinna ka rohkem armastust.
Asjad, mis tahavad edasi kesta
„Maailmas sisalduvad ja esialgu liikumatuna näivad asjad organiseeruvad mingi jõu mõjul iseenesest suuremateks, keerukamateks moodustisteks: kosmiline tolm saab tähtedeks, tähed kasvavad galaktikateks, aatomid molekulideks, molekulid organismideks. Iseliikumise põhimõte paistab silma sellega, et selle protsessi puhul ilmnevad millalgi asjad, mis ei taha seda liikumist lõpetada. Neil ei ole mitte ainult põhjused, vaid ka eesmärgid: nad tahavad edasi kesta. Nende asjade hulka kuulume ka meie. Need asjad on elusolendid.”
Andreas Weberi raamatust
„Kõik me tunneme”, lk 31
Andreas Weber on õppinud bioloogiat, kognitiivteadusi ja filosoofiat Berliini, Freiburgi, Hamburgi ja Pariisi ülikoolides. Pärast biosemiootika alase doktoriväitekirja kaitsmist on ta töötanud teaduskirjanikuna. Lisaks kolmele raamatule on ta kirjutanud artikleid suurtele ajakirjadele ning ajalehtedele nagu GEO, Merian ja Die Zeit.
