Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes

 (22)

Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes
Foto: Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Me kõik asume põgenike transiidilaagris, ütleb Venemaal ja USA-s tuntust koguv Eesti vene kirjanik Andrei Ivanov, kelle värske teose sündmused jõuavad välja pronksiöö aega.

Kirjanik Andrei Ivanov, eestlased ja venelased elavad meil siin Eestis eraldi, nende teed ristuvad harva. Nüüd sai sellise ristumise ajendiks teie romaani „Peotäis põrmu” äsjane ilmumine eesti keeles. Kuidas te sellesse suhtute? Kas nii oligi plaanitud?
Siin ei ole mitte midagi planeeritut. Aastal 2004 alustasin romaani „Hanumani teekond Lollandi” kirjutamist ja panin kokku oma märkmeid. Koos romaani kirjutamisega panin kirja ka oma muljeid, jutuajamisi tuttavatega, igasuguseid pisiasju ega mõeldud üldse kirjutada sellest romaani. Seejärel panin tähele, et mu üleskirjutused kannavad endas mingit erilist loomust ja võiks proovida kirjutada nende põhjal novelli. „Peotäis põrmu” esimene osa saigi üheks selliseks novelliks, mis ilmus soome-vene ajakirjas. Kirjutasin veel mõned novellid, kuid need ei leidnud endale mingit kohta ja 2007. aastal sain aru, et siin on peidus midagi enamat.
On üks selline arusaamatu asi: siinsed kirjastajad ja kirjanikud räägivad, et vene keeles kirjastatud raamatul on raske pääseda Venemaa raamatuletile. Miks on see nii? Mis segab heal raamatul Venemaal lugejani jõuda?
Eestis kirjastatud raamat võib jõuda Vene raamatuturule, kuid minu arvates jagavad juba kohalikud tegijad territooriumi küllalt valuliselt. Nüüd on tekkinud sõltumatute kirjastuste allianss, mis püüab seista vastu raamatusupermarketitele nagu AST ja EKSMO. Vedada raamatuid Venemaale ja neid seal müüa on liiga kallis. See küsimus pole tegelikult mulle, vaid kirjastajatele. Mis puutub aga siinse autori võimalustesse saada kirjastatud Venemaal, siis siin ei ole mitte tähtis see, kui hea raamat on, vaid sidemed ja vedamine. Arvan, et kui „Hanumani teekond” poleks sattunud Vene Bookeri nominentide hulka, ei oleks seda seal välja antud.
Kui suur on teie lugejate arv Venemaal, kelleni olete jõudnud raskuste kiuste?
Pole aimugi. Ilmunud on palju arvustusi, minult on võetud intervjuusid. Olen paljude inimestega olnud kirjavahetuses. Inimesed on lugenud minu loomingut, mis ripub internetis. Olen näinud vastukaja blogides. Ilmselt loetakse, sest „Hanumani teekonda” müüakse Venemaa suurimates poodides, ta on jõudnud raamatusupermarketitesse. Mulle tundub, et tähtis pole see, kui palju inimesi loeb sinu loomingut praegu, tähtsam on, mitu aastat sind jäädakse lugema. Olgu lugejaid kas või kümme, aga sajanditeks.
Teie raamat „Peotäis põrmu” on autobiograafiliste sugemetega. Millises ulatuses? Kunstiteos ja elu on siiski erinevad asjad. Kui palju langeb kokku romaani ja teie isiklik maailmatunnetus?
Hoolimata sellest, et romaan sündis mu autobiograafilistest märkmetest, on minu ja romaani peategelase vahel vähe ühist. Isegi kõige tähtsamad romaanis kirjeldatud läbielamised – kuigi nad langevad kokku sündmustega minu elus – toimusid hoopis teisiti kui romaanis. Ma olen iseendale kunstipersoonina ebahuvitav, igav inimene, halbade harjumustega melanhoolik. Elan väga lihtsat elu ja mis kõige tähtsam, mulle ei meeldi mitte mingisugused muutused, olen väga konservatiivne ja võimetu tegema midagi ekstravagantset, pole kedagi kunagi müstifitseerinud, midagi välja mõelnud. Kogu romaanis juhtunu sündis kujutluses. Aga pärast panin ma selle kirja... Kõik inimesed, kes minu elus on ette juhtunud, on igavad, tavalised ja sellepärast kujundan neist kirjutades neid täiendavalt, muudan karikatuurideks. Sedasama tegin ka oma märkmetes, aga tollal ma ei saanud veel aru, et kirjutan romaani. Kirjutasin valmis märkmed, kirjutasin üles sündmused ja tajumise mitte läbi oma silmade, vaid asusin välja mõtlema kirjanduslikku tegelast nii, nagu näitleja tõmbab näole ette maski. Sellest hetkest muutusid märkmed justkui pliiatsijooniseks, mida pole värvikorra alt näha. Romaani peategelast kandsin endas kui erilist kristalli, läbi mille piilusin aeg-ajalt maailma ja inimesi, ning panin tulemuse hiljem kirja. Ma väsisin sellest väga ära. Seepärast olen väga rõõmus, et raamat lõpuks ilmus. Kui võtsin kätte Varraku kirjastatud raamatu, valdas mind kergendus. Saate aru, raamat ilmus 2011. aasta lõpus, aga esimene peatükk sai valmis juba aastal 2004. Ja millal ilmub romaan Venemaal, see on praegu ebaselge...
Autobiograafilises teoses lähtub autor milleski endast. Mille poolest on see parem või halvem teise inimese mõistmisest? Dostojevski piilus ainese otsingul võõrastesse akendesse. Kas teile on selline meetod võõras?
Mulle on öeldud, et mu teosed on kirjutatud Dostojevski loomingu tugevas mõjuväljas. Näiteks vene keeles kirjutav kirjanik Mihhail Gogolašvili ütles mulle, et talle tundub „Hanumani teekond Lollandi” kui Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt”. Mulle endale tundub, et „Peotäis põrmu” sisaldab Joseph Helleri mõju (USA kirjanik 1923–1999 – toim), pean silmas tema romaani „Mis juhtus” (originaalis „Something happened”, 1974 – toim). Ma ei tea, kas Helleri käest on kunagi küsitud: „Ütelge, kas romaani „Mis juhtus” peategelane Slocum olete tegelikult teie ise?” Kirjastuses Avenarius peaks peagi tulema välja mu kogumik „Öö Saint-Cloud’s”, mis koosneb kahest jutustusest ja proosapoeemist. Muide, seal on mul tegelane, kes tõepoolest vaatab akendest sisse.
Millist rolli mängib Venemaa-edus eksootika? Kui tähtis on niinimetatud eurovenelase küsimus, kes räägib võõraid keeli ja teenib NATO armees?
Sellest kirjutatakse palju ja see pole ammu eksootika. Mul on mulje, et praegu võib Venemaal tihti kohata negatiivset suhtumist eurovenelasse, nagu te teda nimetate. Arvatakse, et elab seal kuskil Euroopas, kogub rasva, hea on tal seal... Pole siin mingit eksootikat.
Osa olulistest vene autoritest elab alaliselt Lääne-Euroopas. Miks? Mille poolest erineb nende emigratsioon teie omast, kui teie seisundit võib üldse emigratsiooniks nimetada?
Ma ei tea neid üksikasju, mille pärast on osa vene kirjanikke valinud elukohaks mõne välismaa riigi. Mina ei arva, et elaksin emigratsioonis selle sõna tavatähenduses. See pole mitte emigratsioon, vaid emigratsioon mineviku suhtes, selle poliitilise olukorra suhtes, mis oli 1980-ndatel. Kurdid elavad Iraagis oma ajaloolisel territooriumil, mis oli kunagi Kurdistan. See on emigratsioon ajaloo suhtes. See on midagi muud kui kurdi kogukonna elu mõnes Euroopa riigis, kus nad on tõepoolest emigratsioonis. 21. sajandi Venemaa on midagi muud kui Venemaa enne 1917. aastat. 1920.–1930. aastate Eesti on midagi muud kui praegune. Mingis mõttes asume kõik põgenike transiidilaagris, olles aeg-ajalt sellises seisundis. Tavalisest inimesest sõltub siin ju vähe, ise teate.
Vahel on tunne, et siinse vene seltskonna lootused on rajatud sellele, et Ansipi „fašistlik” režiim kukub kokku, kõik asetub oma kohale, vene lapsed õpivad õnnelikult vene keeles matemaatikat ja Vene Teater laseb välja kõik lavastused-kuldmunad. Kas on olemas ka mõni tõsiselt võetav strateegia siinsete venelaste kultuuriliseks ellujäämiseks?
Arvan, et tegelikult ma ei suuda sellele küsimusele vastata. Vene Teatrist ma ei tea üldse midagi. Mul oleks lihtsam mõelda sellele küsimusele välja mõni vastus ja panna see mõne oma romaani persooni suhu.
Milline võiks olla siinsete venelaste kultuuriline tulevik?
Isegi ei tea, mida öelda. Vastus nõuab tõsist ja põhjalikku mõttetegevust. Arvan, et see ei ole mina, kes peaks sellele vastama.
Mida arvate teie, keda liigitatakse kergekäeliselt eurovenelaste hulka, ühinenud Euroopast? Milliseid väärtusi hindate?
Ma olen nõus itaalia ajakirjaniku Oriana Fallaciga, kes on öelnud, et Euroopa Liit on silmus Euroopa kaelas. Väärtusi on nii palju, et ajab üle. Kõik muuseumid! Kogu maalikunst, kogu Euroopa kirjandus... Asi on selles, et Euroopa on bürokraatide meelevallas, nende võim tsentraliseerub, osutub järjest tugevamaks, jäigemaks, mis võib viia väga paindumatu juhtimisvormi juurde, kus kõik hakkavad elama hirmus midagi ära rikkuda, midagi, mida pole isegi olemas. Kardavad suud lahti teha. Tulevad korvidega turule ja mõtlevad: äkki ma ütlen nüüd, et andke mulle palun see kala, aga juba on kuskil lossis ilmunud määrus, mis keelab sõna „kala” kasutamise. Eurooplastel on väärtused, bürokraatidel neid ei ole. Sest bürokraat mõtleb arvude ja paragrahvide abil, mis on tema jaoks välja mõelnud temataolised kontorites. Ongi kõik. Bürokraadid pole üldse eurooplased. Bürokraatia on eraldi tsivilisatsioon, mis võib haarata planeedil võimu uusmoodsate asjade, näiteks igasuguste vidinate tõttu, sest nii kummaline, kui see ka ei ole, on tehniline (või võrgu-) progress bürokraatidele kasulik, sest see taastoodab inimesi nende malli järgi, teeb neid igal juhul ühemõõtmeliselt mõtlevaks, programmideks, failideks, linkideks ja nii edasi, nii nagu bürokraadid on paragrahvid, artiklid, seadusetähed.
Kes on teie kunsti-iidolid? Olete kiitnud Marusja Klimovat, keda pole eesti keelde tõlgitud ja kes on siin isegi raamatukogudes esindamata. Kes veel?
Mul pole iidoleid, ma ei kummarda kedagi, ei kuulu ühessegi religiooni ega mõtle välja enda oma. Marusja Klimova pole päriselt iidol, mulle meeldib teda lugeda. Mulle meeldib Morrissey, eriti tema väljaütlemised, näiteks kui ta ükskord ütles, et poliitika on muda ja inimestel, kes sinna pürgivad, on sünnipärane tõmme muda poole. Aga ma ei suuda hakata taimetoitlaseks nagu tema, ei taha olla kõiges tema moodi, sellepärast pole tema minu iidoliks. Või siis näiteks Louis-Ferdinand Céline. Ma jumaldan ta teoseid ja olen väga rõõmus, et eesti keeles ilmus tema „Reis öö lõppu” (ee 2011) – suurepärane raamat, õnnitlen eesti lugejaid! Kuid ma ei ole antisemiit. Mulle meeldib Hamsuni „Nälg”, kuid ma ei armasta ta teisi raamatuid – ta oli kollaborant. Mulle meeldib, kuidas kirjutab de Sade, kuid ma ei ole sadist.
Millega praegu tegelete?
Kirjutan romaani, mille tegevus toimub Eestis 1920.–1930. aastatel.

Eluloolist
Andrei Ivanov
Sündinud Tallinnas aastal 1971, elab Lasnamäel.
Lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi. Elas pikalt Taanis.
Avaldanud oma proosat nii eraldi raamatutena kui ka Venemaal ja New Yorgis ilmuvates kirjandusajakirjades. Ivanovi tuntuim romaan „Hanumani teekond Lollandi” (2009) on ilmunud Venemaal suures tiraažis ja seda on tunnustanud suurte meediaväljaannete kriitikud.
Eesti keeles on ilmunud:  „Tuhk” ja „Minu Taani onuke”, jutustused, Loomingu Raamatu-kogu 2010, 7/8, tõlkinud Ilona Martson ja Jaan Ross. „Peotäis põrmu”, romaan, Varrak 2011, tõlkinud Ilona Martson.
Auhinnad: romaan „Hanumani teekond Lollandi” pälvis möödunud aastal kultuurkapitali vene kirjanduse preemia ja jõudis idanaabrite mainekaima kirjandusauhinna Vene Bookeri finalistide hulka. „Peotäis põrmu” võitis välismaal kirjutavate venekeelsete autorite Vene preemia konkursil teise koha.
„Peotäis põrmu” räägib minavormis tegelasest, kes pärast Skandinaavia maades veedetud aastaid naaseb oma kodulinna Tallinna ja asub siin tööle rootslaste rajatud edukas telefonimüügifirmas. Ega leia endale siin kohta. Tegevus leiab aset aastatel 2003–2007, romaani finaal toimub pronksiöö rahutuste taustal.

Katkend romaanist

„Peotäis põrmu”

Miskipärast hakkas mulle üheksateistaastaselt meeldima Dostojevski, kuid niipea, kui teada sain, et ta oli Revalis elanud, kaotasin huvi. Kõik selle linnaga seotud on väiklane, tühine, labane. Nean saatust, et ta mind nimelt siia tõi. Skandinaavias peitsin oma minevikku nagu inetut põletusarmi, varjasin pilkude eest nagu könti; hirmud olid tõusnud jälle painajatena pinnale, hiilisid pimedaid trepikodasid pidi. Häbi on minu sisemuse tühjaks põletanud, hirmuhigi on minust välja aurutanud endise isiksuse, kes selles linnas üles kasvas, ja mind ei seo temaga enam peaaegu mitte miski. Inimesed tunnevad mind ikka veel ära, kuid vaevalt neist keegi aru saab, kui kaugele ma kõigest sellest eemale jäänud olen. See, et ma seisan kesk tuttavaid dekoratsioone, ei muuda midagi. Ise ei viibi ma siin enam ammu, ma pole kohalik. Selleks kulus aastaid, aastaid…
Kuni ma seal elasin, murenes side selle linnaga – niit niidi haaval, üks lüli teise järel; pääses meenutusi lahti otsekui ballasti, rõõmustasin, et ma Tallinna üha harvemini unes näen. Sarnane kergendus tuleb siis, kui tunned, et sinult võetakse ära kips. Tajusin sidet selle linnaga kui rasket kehavigastust. Kui poleks neid piinavaid mälestusi, ei kirjutaks ma võib-olla üleüldse, kuid pump töötab, veri voolab, häbi kriibib kareda käiana, päeval ja öösel kuulen nii hinge sepistamist kui ka mälu sepalõõtsa vilinat. Püüan ennast tühjaks rääkida, tühjaks kirjutada. Üle astudes iseenda inetusest, tuimusest, jändrikkusest, lombakusest, avaldan ma viimast jõudu kokku võttes tõe nende inimeste ja iseenese kohta. See ta on! See! Ainuke lunastus! Just siis, kui tunnen, kui sind püütakse muuta tavapäraseks mannekeeniks, tunnen ma teispoolsesse kiskuvat tõmmet. Ja just sellest sügavuses kulgevast voolust, mis mind igal päeval ja igal öösel endaga kaasa viib, just sellest tahangi rääkida…
Jah, mul on minevik, on lugu, ma jutustan, jutustan kõik… Kuid neil ei ole ju sedagi! Nad on ilma lugudeta, ilma minevikuta, ilma kokaiinita veres, ilma kohvipurgita kuskil toanurgas, ilma vigade ja möödalaskmisteta, ja ikkagi – neid tuleb pidalitõbilas kinni hoida! Sest et sulle ei piisa igavikust, et endalt maha kraapida kõik need labasuse käsnad, nõdrameelsuse vetikad, sonimise nuivähid, võhikluse korallid, mis sulle selles soos vaid aasta jooksul külge kasvavad. Kuid kui sa sündisid siin, siis oled – hukule määratud! Imesid ei sünni. Ime ei sobi siinsete oludega.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare