ANDREI PIONTKOVSKI: Lugovoi presidendiks?
Lugovoi märkis varjamatu uhkusega, et kui ta viibib avalikus kohas, tahavad inimesed tema kätt suruda, õnnitlevad vapruse eest ning paluvad autogrammi.
Suurbritannia soovib teatavasti, et Venemaa annaks Lugovoi välja seoses teisitimõtleja Aleksandr Litvinenko mürgitamisjuhtumiga.
Lugovoi staatus Venemaal ütleb meile paljutki Venemaa kohta Vladimir Putini valitsemise seitsmendal aastal.
Kas tavalised venelased näitavad solidaarsust ohvriga, keda Briti prokuratuur ajab ebaõiglaselt taga?
See paistab ebatõenäoline. Millal üldse on venelased ohvrilt autogrammi küsinud? Ma ise olen nüüd juba mitu kuud köitnud Vene prokuratuuri tähelepanu, aga pole veel kohanud tänaval avalikku toetust, rääkimata autogrammiküttidest.
Venemaal palutakse sinult autogrammi siis, kui oled tõeline kangelane: jäähokimängija, kosmonaut või nagu Lugovoi, timukas.
Osa Lugovoile määratud kiiduavalduspuhanguist tuleneb tõigast, et Aleksandr Litvinenko poolt tema lühikese eluaja jooksul toime pandud kohutavate kuritegude nimekiri pikeneb Vene meedia uudistes iga päevaga. Need on nii reeturlikud kuriteod, et iga õigesti mõtlev Vene “patrioot” ainult januneb näha ülimat, riiklikku kättemaksu sellisele isikule. Aga vaid ühele “patrioodile” omistati au tegu toime panna.
Sellepärast küsitaksegi Lugovoilt autogrammi.
Loomulikult ei tohiks seda võtta niimoodi, et Lugovoi saavutusest vaimustusega rääkivad “patrioodid” tunnistavad Briti väidete õigsust. Televisiooni propagandistide ülima korrektsusega poleeritud Homo putinicus’e sotsiaalne teadvus on selline, et uhkus Lugovoi saavutuse ja nördimus Venemaa-vihkajate poolt tema vastu valla päästetud nurjatu kampaania üle saab heliseda tavaliste venelaste rinnas vähimagi ebakõlata.
Me oleme vist tunnistajaks Vene mõtte salapärale, mis on osutunud teistele nii mõistetamatuks ja nii järeleandmatuks igale analüütilisele skalpellile, salapärale, millest slavofiilid ja euraaslased pikalt kirjutasid.
Aga mina näen kõiges selles praktilist pöörangut, mida veel keegi pole kõne alla võtnud. Kas mitte Lugovoi sisenemine poliitikasse ei loo ideaalset lahendust Putini troonipärija leidmise probleemile? Kõige muu kõrval ähvardab see otsing lõhestada riigi eliidi. Nii et miks mitte valida mees nagu Lugovoi, kes esindab kõike, mille eest eliit seisab?
Putini koopia
Võrdleme kaht potentsiaalset presidendikandidaati, Putinit aastal 1999 ja Lugovoid aastal 2007.
Sarnasus on hämmastav: mõtteviis ja kehaehitus, tagasihoidlik sotsiaalne taust, KGB-keskkond, kriminaalide sõnavara, halastamatus “rahvavaenlaste” vastu. Mõlema allmaailma-maneerid käivad käsikäes elava huviga ärielu vastu, mis on nii oluline selleks, et “liberaalsed reformid” Venemaal jätkuksid. Viimaks on olemas veel üks väga oluline kokkusattumus. Mõlemad mehed olid oma poliitilise karjääri alguses suuresti sõltuvad oligarh Boriss Berezovskist, kuid läksid hiljem temaga tülli.
Mis puutub nende professionaalsetesse saavutustesse, siis siin paistab Lugovoil olevat eelis. Tähtsa operatsiooni edukas elluviimine Londoni kesklinnas võidab lauataguse töö Saksa DV – N Liidu Sõpruse majas Dresdenis perestroika ja kommunismi kokkuvarisemise aastatel.
Nii et ehk võivad Vene inimesed võtta oma südameisse selle alampolkovniku auastmega timuka, nagu nad kaheksa aastat tagasi võtsid teise KGB alampolkovniku, Vladimir Putini? Kas lodevalt elu nautlev maailmarändurist Lugovoi nõustuks krooni kandma? Kremli peremeheks olemine on kõigele lisaks katsumusterohke töö. Me kõik oleme näinud Putini näo dramaatilist vananemist viimase kaheksa aasta jooksul.
Ent ka Lugovoi nägu on viimase kaheksa kuu jooksul toimunud pressikonverentsidega märkimisväärselt muutunud. Kunagi ettevaatlik tähtsusetu isik on muutunud julgemaks. Tema on Putini uue Venemaa nägu.
See on ennast täis Venemaa, mis “ajab end püsti” ja haarab relva järele.
Copyright: Project Syndicate, 2007
