Miks kestab meil nii esimese klassi mudilase kui ka abituriendi tund enamikus koolides ühtmoodi 45 minutit? Mudilane ei suuda üldjuhul keskenduda õppimisele rohkem kui 20 minutit ühtejutti, mis koos tunni rakendamise ja lõpetamisega teeks selle pikkuseks 30 minutit, järgnema peaks umbes sama pikk mängulise tegevu­sega sisutatud aeg. Seda mängulist aega tuleb samuti suunata, organiseerida. Gümnaasiumiõpilasele jällegi on 45 minutist liiga vähe, ta ei saa sellega veel nahka soojakski, aga juba on vaja mõelda järgmisele tunnile ja õppeainele.

Miks algab koolipäev enamikule õpilastest endiselt kell kaheksa? Ja taas kõigil, nii algkoolilastel kui ka gümnaasiumiastme noormeestel-neidudel. Muidugi, kool peab olema avatud juba enne seda – neile, kel vaja varem saabuda, ja säärastel lastel peab olema võimalus koolimajas hommikust süüa, koduseid ülesandeid lahendada ja nii edasi. Enamikule on see aga liiga vara, nagu ka enamikule õpetajatest.

Miks on meil kooliaastas just nii palju koolipäevi ja just niimoodi jaotatult? Ühe liiga pika ja kolme liiga lühikese koolivaheaja asemel oleks tarvis läbimõeldumat graafikut. Juba üksnes meie Euroopa võrdluses lühikesevõitu kooliaasta teistsuguse jaotusega saavutaksime usutavasti koolistressi olulise vähenemise, sealtkaudu aga paremad õpitulemused.

Miks on meie õpilastel nii palju koduseid ülesandeid? On kombeks halada selle üle, kui palju peavad õpetajad – täiskasvanud inimesed – lisatööd tegema tunde ette valmistades ja vihikuid parandades. Aga kui pikk on koolilapse töönädal? Põhikoolis on klassiti 20–34 koolitundi, gümnaasiumis ametlikult vähemalt 32, pahatihti aga lausa 40 tundi, lisaks ringid, trennid, huvikoolid ja kodused ülesanded. Koduste ülesannete tõttu tassib laps rasket koolikotti. Olete te neid väikseid küürus kogusid kella seitsme paiku hommikul bussipeatuses näinud? Miks on meie kool endiselt mitte õppimise, vaid õpitu kontrollimise koht?

Vähemalt Tallinnas, Tartus ja teistes suuremates linnades – niisiis kolmveerandi õpilaskonna puhul – poleks eriti raske viia üks koolipäev nädalas või alustuseks paar korda kuus koolist väljapoole – muuseumidesse, teatrisse, ettevõtetesse, loodusse. Seda koos vastavate tundidega muidugi. Isegi kui mõnes maapiirkonnas tundidega koolist väljaspool rohkem raskusi esineks, võiks vähemalt kuidagimoodi alustada.

Mõned loetletud sammud nõuaksid, jah, teatud kulutusi või vähemalt eeldaksid vastutulekut ühiskonnalt, kuid tunnistagem: teine osa ei nõua mitte midagi peale hea tahte.

Ülepingutamine eksamitega

Nii võiks veel pikalt jätkata. Miks on meie õppeainete nime­kiri just selline? Mis õppeainete lõimingust me räägime, kui pole suudetud isegi integreerida ajalugu ja ühiskonnaõpetust või loodusaineid omavahel! Miks on õppeainetevaheline tunnijaotus just selline? See, et nii on ikka olnud, kõlbab ehk seletuseks, kuid mitte põhjenduseks.

Veel üks ülepingutamine aimub seoses riigieksamitega. Jah, riigieksameid on saanud liiga palju ja paar-kolm neist on täiesti liigsed. Kuid riigieksamite häda pole nende olemasolu, nendega seotud probleeme ei saa kaotada, likvideerides eksamid ning muutes ülejäänud vabatahtlikeks. Eksamid ise ei lahenda ühtegi probleemi. Eksamitulemuste analüüsist tuleb teha järeldusi ja järeldustest kujundada otsuseid. Riigi tasemel õppesisu ja õpikorralduse kohta, maakonna ja omavalitsuste tasemel koolivõrgu, kooli tasemel oma töö ja konkreetsete õpetajate panuse kohta. Üldiselt – lihtsustades ja kellelegi ilmselt liiga tehes – ei järeldata aga eksamitulemustest mitte midagi. Ega tehta mingeid otsuseid. Kui lõust viltu, siis lõhume parem peegli!

Hariduspoliitikat pole taasiseseisvunud Eestil kunagi olnud ega ole seda ka praegu – kui mitte pidada hariduspoliitikaks süsteemi kuidagi kooshoidmist ja võitlust lisaraha pärast. Sest haridusküsimustes pole ega saagi olla üksmeelt ei tsunfti sees ega üldisemalt. Ja väga hea, et pole, mõelge, kui kohutav oleks, kui oleks, ent millegipärast on selle saavutamist peetud suuremate otsuste langetamise eelduseks. Konsensus on neis küsimustes aga võimatu ja seda pole järelikult erilist mõtet taotleda. Sageli on võimatu saada isegi asjaosaliste enamuse nõusolekut.

Raskeid, paljusid inimesi puudutavaid otsuseid ei saa langetada igal sammul demokraatiat mängides ja haridusminister ei pea etendama õpetajate ametiühinguliidri rolli. See ei sobi talle! Me ju ei soovi rahandusministriks peapankurit või kaitseministriks suurimat sõjardit. Minister ei saa lähtuda oma rahanduspoliitika kujundamisel üksnes finantsvaldkonna soovidest ega kaitsepoliitika kujundamisel ainult kutseliste sõjaväelaste arvamusest. Ikka ühiskonna kui terviku vajadustest ja võimalustest.

Andres Adamson on endine riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse direktor.