Praeguse IRL-i üks häda ongi selles, et selle liidrid on vähemalt viimastel valimistel pidanud valijaid lollideks. Lollideks, keda saab rahaga osta.

Enne 2003. aasta valimisi palgatud ettevõtja kogemusega kampaaniajuht Toomas Peek oli Res Publica jaoks geniaalne leid. Mees, kes pani võrkgraafiku alusel mööda Eestit jooksma kõik kuulsad ja kummalised, aga kes arvutas ka täpselt välja, kui palju vajab Res Publica peale valimisi riigi raha, et võlad maksta. Nõnda tõsteti erakondade rahastamine varasemaga võrreldes neljakordseks.

Algas moraalne allakäik Eesti poliitikas, mille vilju maitseme tänaseni.

1990ndatel koolitati tollase Isamaaliidu poliitikuid Konrad Adenaueri Fondi kutsel Saksamaal. Jüri Adams on meenutanud mantrat, mida saksa kolleegid ei väsinud kordamast: ärge laske poliitisel maastikul endast paremale tekkida veel ühel suurel poliitilisel parteil.

Eesti poliitilises ajaloos on rahvuslikkus ikka tähendanud parempoolsust. IRL unustas sakslaste õpetuse ja laskis Reformierakonnal 2007. aastal endist üle vangerdada. Küllap usuti, et ega rahvas padukommunistliku minevikuga Ansipit ikka rahvuslasena uskuma hakka. Aga Eesti valijad on uskunud isegi seda, et Arnold Rüütlil oli aastakümneid rusikas taskus, mis siis Ansipist rääkida.

Nõnda haaras Reformierakond seni Isamaale kuulunud parema tiiva ja IRL hakkas hoopis konkureerima Keskerakonnaga, kumb suudab rohkem vasakpopulistlikke lubadusi välja mõelda. Kas kartulid ja küttepuud või „Kodukulud alla“ ja „Tasuta kõrgharidus“ – pole suuremat vahet!

Kolmas oluline ja hetkel silmapaistvaim allakäigu põhjus on IRL-i vastik sisekultuur, mis tõi kaasa Vabaerakonna tekke. Pole selles osas patuta vist ükski Eesti erakond. Ka Mart Laar sallis olukorda, kus sõber Jaanus Reisner Võrust noori isamaalasi bussiga suurkogule kärutas. Süüdi oleme selle tendentsi tugevnemises kõik, kes me tookord toimuvat vaikides jälgisime.

Tänaseks on erakonnaliikmetega manipuleerimine võtnud IRL-is totaalsed ja ühtlasi kriminaalsed mõõtmed. Kratid on tegutsema lastud ja peremeestel pole nende üle enam võimu. Peipsi kalurite parteivõrku püüdja Aivar Kokk naudib riigikogus komisjoni esimehe rolli, selmet häbi silmis tootvat tööd teha. Eesti valija ju armastab tegusaid mehi, kes omakandimeestele tublisti nn katuseraha välja löövad!

Võibolla tõesti ei ole IRL-is enam Isamaa ja Res Publica tiiba, ent rõõmustada selle üle ei oska. Kokk, Laurson, Palts ei ole Eesti patriootidena põrmugi usutavamad kui poliitikalaval kogenud Palts, Vaher või Reinsalu. IRL-i riigikogu fraktsioon on aga nii kirju, et ühisosa nende vahel ei suuda kõrvalt küll hoomata.

Kuidas edasi? Kurja ei taha kraaksuda, head ei julge loota. Kui IRL-il (või tõesti Isamaal?) õnnestub imekombel rahvusluse lipukandja roll tagasi võita, siis on neil lootust. Selles erakonnas on täna veel palju inimesi, kes väärivad paremat.

Andres Ammas, Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni aseesimees, Isamaa ja IRL-i liige 1992-2012.