Ometi on minimaalne suhtlemine naabriga vajalik kas või selleks, et saada edaspidigi Kremli tegutsemisloogikast paremini aru ning suuta ebameeldivusi võimalusel ennetada. Parlamentide tase on selleks igati sobiv.

Sisepoliitikas leidub Venemaa parteidel pealiinist eristuvaid seisukohti, olgu maksupoliitikas või valimissüsteemi asjus. Poliitiliste avalduste tunnis Riigiduumas (sarnane meie avatud mikrofonile) anti Ühtse Venemaa vennasparteide „Õiglane Venemaa“ ja Liberaaldemokraatlik partei esindajate poolt turmtuld valitsuse pihta, süüdistati võime „kalakuningate“ soosimises jne.

Välispoliitilisi jutupunkte esitasid kõik vestluspartnerid nagu päheõpitult: Krimmi elanikud soovisid liituda Venemaaga ja on praegu õnnelikud; Ida-Ukrainas toimuv on Ukraina sisesõda; sanktsioonid Venemaa aadressil on lühinägelik poliitika ja see on Venemaa majandusele ainult kasuks tulnud; kodakondsuseta inimestel pole nüüdisaja Euroopas kohta; Süürias teeb Venemaa seda, millega USA hakkama ei saanud jne – kogu meile hästi tuttav retoorika. Seejuures polnud mingit vahet, kas kohtumine toimus duumas või lõunalauas, ametlikus õhkkonnas või nelja silma all.

Samad mehed, teine suhtumine

Eesti ja Vene parlamendiliikmed kohtusid viimati kaks ja pool aastat tagasi ja keegi ei mäletagi, kuhu tookord aruteluga pooleli jäädi.

Vahepeal on juhtunud mõndagi ja Eesti ja Venemaa suhted arusaadavail põhjusel külmunud. Eesti Moskva saatkonna diplomaadid, kes on suhete jäisust korduvalt oma nahal kogenud, tõdesid üllatunult, et Moskva poolelt oli seekord tunda ootamatut malbust ja vaoshoitust.

Samad mehed – väliskomitee esimees Aleksei Puškov ja kaasmaalaste komitee esimees Leonid Slutski – kes varem on Eesti suunal vahel olnud teravad ja vaenulikud, esitasid mõnevõrra resigneerunult oma seisukohad, aga ei püüdnud külalisi veenda, mõjutada, meelitada, ähvardada.

Ägedamad olid hoopis mõned Riigiduuma Eesti sõprusrühma liikmed, kes ei varjanud pettumust sanktsioonide üle, mis ei luba neid reisida ei Eestisse ega Nizzasse.

Sõprusrühma esinaine, hariduselt õigusteadlane Tatjana Moskalkova oli miilitsa kindralmajori vormi vahetanud värviküllase kostüümi vastu ja koostanud väga sisuka kultuuriprogrammi, mille läbinu pidi mõistma, mida õieti tähendab Venemaa hümnist tuttav väljend „Velikaja Russ“: Moskva Lunastaja Kristuse katedraal, Suur Teater ja Kremli paleed, kuhu lihtsurelikul turistil asja pole.

Piirilepingut on hetkel vaja rohkem Venemaale

Piirilepingu ratifitseerimisest sünkroonis riigikoguga on Vene pool ilmselgelt huvitatud ja riigiduuma väliskomisjonis tehti just Eesti delegatsiooni Moskvas viibimise ajal ka aruteluga algust. Ilmselt soovitakse näidata, et näe, isegi tõrksad eestlased teevad meiega lepinguid! Suurriigi uhkus sunnib siiski mõttevahetuses kaudselt mõista andma, et lepinguga tehakse teene Eestile, mitte vastupidi.

Eesti delegatsiooni selgitused, et meie parlamentaarses riigis on ratifitseerimise käiku ennustada keeruline, kuulati ära, aga kas neid ka mõisteti, pole kindel. Eesti delegatsioon (Igor Gräzin, Viktoria Ladõnskaja, Olga Ivanova, Andres Ammas) oli nutikalt koostatud: 2 naist ja 2 meest, 2 noort ja 2 vana, 2 saadikut koalitsioonist ja 2 opositsioonist, eri rahvustest pealekauba. Huvitav, kas ka piirileping saab delegatsiooni liikmeilt 2 poolt- ja 2 vastuhäält?

Värsked muljed ei muutnud allakirjutanu meelt, et piirilepingut ongi hetkel rohkem vaja Venemaale kui Eestile. Pidevate rahvusvahelise õiguse rikkumiste ja agressiooni taustal oleks see Kremlile kui hingetõmbepaus, kui lillenuusutamine iluaias. Armastame rääkida väärtuspõhisest poliitikast, aga kui ratifitseerime lepingu praegu, siis ei ole me iseendi vastu ausad. Piir pelgalt leppe jõustumise tõttu nagunii kindlamaks ei muutu.