Andres Ammas nn Raasukese töörühma tulemustest: Taavi Rõivas võib kadedusest kollaseks minna ja iseennast süüdistada, et nii kaua jorutas
Näiteks, et kui nafta hind on madal ja kütuseaktsiisi pole ammu tõstetud, siis sealt võtamegi. Lubadusest kütuseaktsiisist laekunud raha teedesse suunata oli „õnneks“ loobunud juba eelmine valitsuse koosseis.
Nüüd on uuel koalitsioonil võimalus teisiti talitada. Oluline on mitte kramplikult kinni hoida kunagisest ideest kehtestada astmeline tulumaks või kurikuulsatest Partsi munadest valimisreklaamis. Tähtis on tunnistada, et ebavõrdsus Eesti ühiskonnas on talumatult suur ja et õigem on motiveerida madalamat palka saavaid inimesi töötama, mitte toetusi ootama. Ei ole vaja 30%-list tulumaksumäära kõrgepalgalistele. Vaja on tulumaksuvaba miinimumi otsustavat tõstmist ja selle katteks mõõdukat tulumaksumäära tõusu 24-25%-ni kõigile. Need, kes on hädas, saavad hõlpsamalt hädavajalikud kulutused kaetud ja ülejäänud ei saa haiget. Elu saab õiglasem ehk solidaarsem.
Ülimalt tähtis on mõtlemise avarus ja perspektiivitunne, tuleb vaadata suurt plaani, nagu armastab korrata senine rahandusminister. Mitte mõelda, kuidas 2019. aastani vastu pidada, vaid omakasupüüdmatult algatada protsesse, millest poliitilist tulu lõikavad võib-olla üle-ülejärgmised valitsuskoalitsioonid. Kes Laari või Kallast omal ajal kiitis? Laiem äratundmine nende valitud tee õigsuses tuli tagantjärele.
Algus on lihtne: saab kiiresti peatada mõned suuremad rumalused nagu sotsiaalmaksu sümboolne langetamine; lõpetada Läti majanduse nuumamine ehk tõmmata lamedamaks aktsiiside tõusunurgad; loobuda majutusasutuste käibemaksu tõstmisest; loobuda kohustuslikust sotsiaalmaksu miinimumist. Nii saab haigekassa miinuse mõneks aastaks kaetud ja poomisnöör maapoodide ja –majutuse pakkujate kaela ümber võetakse ära.
Nn Erkki Raasukese töörühma soovitused majanduse elavdamiseks tulid parimal võimalikul ajal - neid saab hakata päris nobedasti järjest ellu viima. Midagi ülemäära radikaalset seal ju pole – tegemist on praktikute tervest talupojamõistusest kantud ettepanekutega. Taavi Rõivas võib kadedusest kollaseks minna ja iseennast süüdistada, et nii kaua jorutas.
Edasi läheb juba keerulisemaks – vaja on põhimõttelisi otsuseid, mida teha sotsiaalmaksuga ehk kuidas tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi rahastamine nõnda ümber korraldada, et vähemalt praegune tase säilib ja ettevõtjad tööjõumaksude koorma all ägades ei emigreeru. Ka maksutaburetile tööjõu- ja tarbimismaksude kõrvale kolmanda jala – kapitalimaksude – ehitamine nõuab julgust, ent küllap pole sellest pääsu.
Kõige selle juures ei tohi unustada, et inimene ei ela ainult leivast. Ühiskonnale on järjest olulisem, et valitsemine oleks arusaadav, läbipaistev ja õiglane. Vabaerakond poleks pääsenud riigikokku, kui meie demokraatiapaketi mõtted (erakondade rahastamise vähendamine, piiri seadmine kampaaniakuludele, avatud nimekirjad riigikogu valimistel, nn kahel toolil istumise ja peibutuspartide keelamine, kohalikul tasandil poliitikategemise toetamine jms) inimesi ei köidaks. Kaua oodatud haldusreform poleks muutunud nii kiiresti sõimusõnaks, kui selle elluviimisel rohkem kogukondade huvidega arvestataks.
Vabaerakond pääses möödunud valimistel riigikokku paljuski tänu ühiskonna muutusejanule. Uues valitsuses annaks Vabaerakond seisakumurdmise suunale parema sisu ja suurema veenvuse. Praegu spekuleeritakse liigagi palju teemal, kui ühtne ikka on Keskerakond, kas RSR saab Savisaare fanaatikuid usaldada, mitu häält erakonna fraktsioonis Jüri Ratast tegelikult toetab, äkki on vaja lisahääli Vabaerakonnast või EKRE-st jne. Minu meelest pole see kõige olulisem. Tähtsam on põhimõte, kas tahetakse tõesti uut stiili või lihtsalt tükeldatakse riigipirukat. Aritmeetika ütleb küll, et nelja erakonda pole valitsemiseks ehk tingimata vaja, kuid avaram ideede ring, parem töövõime ja värskus on väärtused omaette. Vabaerakonna fraktsioon on opositsioonistki riigikogu tööle tublisti hoogu juurde andnud ning tõestanud oma kompetentsi pea kõikidel teemadel.
Rahulik ja demokraatlik valitsuste vahetumine on Eestiriigikorralduse meie endi valitud aluspõhimõte, kraaksugu Reformierakond praegu kurja kui palju tahes. Ükski erakond ei ole asutatud selleks, et olla eesti rahva Suur Vend. Võim peab puhastuma, uued inimesed peavad riigitüüri juurde tulema, et Eesti ei vajuks poliitilisse korruptsiooni ja mõttelaiskusesse.
