Andres Ammas: sahistage filtrit, et peibutuspardid teid ei lollitaks. Eriti piinlik on, kui ministrid eesistumise ajal hoopis bussipeatuses kommi jagavad

 (11)

Vabaerakond korraldas peibutuspartide-vastase aktsiooni ja grillis parti
Vabaerakond korraldas peibutuspartide-vastase aktsiooni ja grillis partiFoto: Priit Simson

Mu poja ajalooõpetaja manitseb väljendiga „Sahistage filtrit!“ õpilasi olema kriitiline kahtlaste allikate suhtes. Ere isikupärane kujund jääb meelde ja saadab loodetavasti neid noori kogu elu.

Valimistel oma hääle üle otsuse langetamiseks sobib mürast arukate mõtete sõelumine meetodina hästi. Rähma meie silmadesse ja kõrvadesse loobitakse praegu iga päev.

Kui valimistel kandideerib teile isiklikult tuttav aus, asjatundlik ja omakasupüüdmatu inimene, siis on valik ju väga lihtne. Olgu ta nimekirjas esimene või viimane, kuulus või laiemalt tundmatu – hääletage tema poolt. Ärge muretsege, et äkki ta ei osutu valituks. Kõik on kusagilt alustanud ja valimissüsteem on õnneks siiski selline, et viimased saavad vahel esimesteks. Tagasihoidlikum omakandimees võtab valituks osutumise korral asja küllap hoopis tõsisemalt kui staar teleekraanilt või alati kuhugi kiirustav riigikogulane.

Kui usaldusväärset tuttavat pole, on võimalus hakata välistama, ringi koomale tõmbama. Kõigepealt tuleb muidugi vaadata, kas lemmik üldse saab volikogus tööle hakata. Minister näiteks ei saa, sest seadus ei luba. Seepärast on eriti piinlik, kui ministrid väidetavalt ülimalt pingelise ja vastutusrikka eesistumise töö ajal hoopis bussipeatuses kommi jagavad.

Põhjendused, millega ministrid praegu oma kandideerimist õigustavad, on üks koomilisem kui teine. Mõni lollitab valijaid lubadusega, et kui mind valite, tulen valitsusest ära. No ei loovuta Kadri Simson aastaid oodatud ja kalli hinnaga kätte võidetud ministriportfelli. Ei usu, nagu tavatsevad lavastajad öelda kehva soorituse teinud näitlejale. Teised räägivad, et ministriamet pole igavene, küll jõuab ka volikogus olla. Tundes ilmselt, et ministriportfell on siiski liiga raske (lapsesuu Kadri Simson ju tunnistas lausa, et ei arvanud riigikogu liikmena, kui palju minister peab tööd tegema), kindlustatakse tagalat lausa mitmel rindel, kuigi tagasitee riigikokku on ju ministritel olemas.

Samal teemal:

Riigikogulasel lubab nüüd seadus kohalikus volikogus olla. Ent tark valija saab riigikogu liikmetest kandidaategi sõeluda põhimõttel, kas on usutav, et toompealane tõesti hakkab süvenema kohalikesse asjadesse. Või on tegemist pigem politruki sunni ja sõltuvuseni ulatuva võimujanuga?

Kui riigikogulane on varem aastaid tegutsenud oma kandi volikogus ja sealt riigikokku „edutatud“, on lootust, et ta edaspidigi mõlemat jumalat ausalt teenib. Kui ta on poliitikasse tulnud helesinise ekraani kaudu, otse parteilisest toiduahelast või koolipingist, siis - milleks talle tegelikult need madalad majad!

Ei ole veenev ka jutt teatud maailmavaate toetamisest kohalikes omavalitsustes. Ei vikerkaarelippudega paraadide ega tõrvikurongkäikude korraldamiseks pole Eestis vaja volikokku kuuluda. Volikogu töö on palju praktilisem, rutiinsem, argisem, isegi tüütum kui ideoloogiasõdurid on harjunud. Auke tänavasse ei näri pagulased ja võrdselt nais- ja meeskandidaatidest koostatud nimekiri ei too eelarvesse raha juurde.

Kel aega ja jaksu, siis tasub muidugi lõpuks sõeluda kandidaatide lubadusi. „Kui lambaks nad mind peavad, kui lubavad volikogus teha seda, mis kuulub riigikogu ainupädevusse“, küsis teravmeelne valija Kaarel Tarand mõni päev tagasi. See etteheide kehtib küll eeskätt kahe suurema linna kandidaatide kohta. Mida väiksem koht, seda mõistlikumat juttu kandidaadid üldiselt ajavad. Ja eks seal ka teatakse, mida suuga suure linna tegijad käega teha oskavad.

Sõelumine võtab aega, aga kord nelja aasta tagant võib aega võtta ja peab võtma. Mõistuse ja südame filter kulub marjaks ära. Aitäh, tubli õpetaja, kas te noori filtrit järjekindlalt kasutama õpetate!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare