Andres Anvelt: karistagem saatanat, mitte tema sõnumitoojat
See tunne on inimkonda jätkav, rahu loov ja sõdasid lõpetav. Seda tunnet ei saa ega suudagi terve mõistusega inimene devalveerida mingite erootiliste alatoonidega, sest sellisel juhul on ta ideed ja inimkonna järjepidevust hävitavad. Kõik hoovused ja mõttekäigud, mis proovivad neid inimlikkuse mõtteviise ümber pöörata, tõlgendada egoistlikult oma madalate ja tülgastavate fantaasiate õigustuseks, on määratud hukkamõistule ja hävingule. Ometi neid inimesi jagub ning alles hiljuti sai alles üks neist täiesti avalikult võimaluse oma väärastunud sõnumit levitada, päästes meedias ja sotsiaalvõrgustikes lahti kirgliku diskussiooni selle üle, kust jookseb piir fiktsiooni ja päriselus toime pandud teo vahel. Raamatuid võib küll müügilt korjata, kuid küsimused ja paraku ka erinevad seisukohad jäävad.
Miks suhtutakse ka inimlikkuse põrguliku katsumuse kõrghetkedel, vanglas või sõjatandril viibides lapsepilastusse, kui suurimasse surmapattu? Miks pole sellele isegi surma eeskojas mingit õigustust? Arvatavasti just seepärast, et nendel hetkedel otsibki inimalge väljapääsu lõpmatust lootusetusest. Võibolla otsitakse lunastust nende tegude eest, millega õudusega kokku mängides tuli kaasa minna, võibolla proovitakse lihtsalt tunduda teiste omasuguste ees püham kui paavst... Võibolla. Kuid enamjaolt jääb ka niisugustes situatsioonides kokkuvõttes peale mingigi eetika. Isegi siis, kui ehk kuskil sisemuses tahab välja rebida ennast saatan, võidab inimene tema üle.
Kaur Kender on uurimise all. Selle eest, et ta pani sõnadesse jälkuse, mis mõnelgi perverdil on meelel ja teos. Miks ta seda tegi, ei oska mina põhjendada - mulle oli isegi selle sirvimine tülgastav. Ehk seetõttu, et ta on piirideta Kaur, kes tahabki lajatada juba piitsutatud seljale soolaga, et veel valusam oleks. Kas see on kannatuse suurendamine, kui juba keegi piinates on piitsutanud või on see soov jäädvustada valu kauemaks? Aga ta ise ei piitsuta, ta vaid jäädvustab.
Juristina on mu mõtted kahesed. Kenderi tegu on seaduste piirimail, ja ehk peabki kohus otsustama, et selguks, kummale poole see jääb. Mina ei tea. Küll tean ma aga, et inimene, kui teda niimoodi füsioloogiliste omaduste poolest kirjeldada võib, õigustab lapsepilastust ja pedofiiliat, siis tal on teised eesmärgid, mitte jäädvustada, vaid tekitada piina juurde. Tal on tahe ja soov seda tunda või tunnetatut õigustada. Tema ongi see piitsutaja, see algne piinaja, kelle poolt tekitatud haavadele näiteks Kaur sellise teo jõleduse jäädvustamiseks soola raputab.
Ma ei nimeta teadlikult piinaja nime, sest teda võib olla rohkem kui üks. Mõni teeb seda paberil, mõni mõttes ja mõni paraku ka reaalselt. Ehk ongi Kaur sellega oma eesmärgi saavutanud - paadunud pervert on oma koopast välja roomanud, kuna tema tegu või teod on Kauri fantaasiakirjutistes jõledalt jäädvustatud? Haavad on tänu soolale armistunud ja süüpingis seisab soolapuhuja. Piitsutaja seevastu aga otsib oma teole õigustust, olgu siis erootika või piiritu ja isetu lastearmastuse taha peitudes. Tema ei ole kohtu ees, sest tema pole oma tegusid kirjeldanud, vaid ainult oma mõtteid või varjatud tegusid õigustanud. Tema ehk ongi too peidetud saatan, keda Kender on oma tükis tahtmatult kirjeldanud. Pöörakem pigem pilk saatanale, mitte tema kirjeldajale.
