Andres Anvelt: halli varjundid panevad ametniku südame valutama ja päästavad noored kuritegevuse teelt
„1986. Tallinna Merekooli vene poistel tekib seis Tallinna 21. keskkooli eesti nagadega. Kedagi ähvardatakse noaga, kellelegi antakse kere peale. Sündmuste keskel seisab pontsakas koolipoiss Andres Anvelt. Kungla Hotelli (praegune Park Hotell) vestibüülis kohtuvad vaenupoolte esindajad. 21. kooli üheksanda klassi poiss Raul Ranne, praegune Ekspressi ajakirjanik, on koos kümnete koolivendadega valmis Anvelti kaitseks venelastega kaklust alustama.“ („13 episoodi Anvelti elust“, Eesti Ekspress, 9. mai 2002)
Teismelistele omane arveteklaarimine on ajast aega selle vanuse juurde kuulunud. Muidugi ei tohi noorte vägivalda eirata, aga sellega tuleb targalt tegutseda. Nii kerge on öelda ja nõuda karistamist, karistamist, mida rohkem, seda uhkem. Andsin peksa, sakutasin, panin vangi ja nii edasi ja edasi. Teine lähenemine on noorte tembeldamine: jõugud, pätid, joodikud, narkomaanid. Kujutan ette, kuidas meeldiks osadele inimestele pealkirjad meedias, et politsei ajas veekahuriga laiali kuskil parki kogunenud noored. Võtaks kõrvale võileiva ja õlle ning asuks huviga otseülekannet jälgima, kuidas siis asi kulgeb. Lihtsad lahendused on ju nii lihtsad, mis noortega tegelemisest me räägime, karistame ja kogu moos.
