ANDRES ANVELT: Tervist! Teid kuulatakse! Pealt!

 (118)

Viimasel ajal on meedias rahvale esitatud mitu skandaalikest, arvamusliidri sõnavõttu ja muud seiklusromantilist mõttekäiku teemal “Appi! Päästke totaalsest pealtkuulamisest!”.

Räägitakse müstilisest Suurest Vennast, kes on kursis sinu liikumiste, rääkimiste ja – ei paneks ka imestama – mõtetega. Mis asi see pealtkuulamine siis lõpuks on, kas tänapäevase õigusriigi õnn või õnnetus? Arvan, et see teema võiks olla mõnegi õigusfilosoofi doktoritööks ja tulemus jääks ikka vist ekslema tõe ja õiguse piirimaadele. Käesoleva arvamuse autor pretendeerib rohkem rahvalikule käsitlusele.

Vaadates jälitustegevuse ajalugu, siis võib julgelt kinnitada, et tänapäeva Eesti pealtkuulamise traditsioonid pärinevad Nõukogude-aegsest operatiivjälitusliku tegevuse viljakast mullast. Vahe on selles, et enne kasvas ta nagu umbrohi, aga nüüd on ta suhteliselt pedantselt pöetud elupuu.

Nõukogude miilitsal ei olnud sisulist võimalust pealt kuulata. Ta suhtles rahvaga liiga lähedalt – tähendab ohtlik! Kogu sellist tegevust tegi kriminaalmenetluste tarbeks KGB, kes ka otsustas, millist kogutud teavet anda kriminaaljälitusele, millist mitte. Omal ajal oli see kindlasti heaks pinnaseks KGB ulatuslikule värbamistegevusele. Küsite: kuidas? Lihtsalt! Näiteks edastas kriminaaljälituse SORVVO osakond palve kuulata pealt varustajat sm Tamme, keda kahtlustati näiteks riigivara ulatuslikus riisumises. Telefonitsi ei saadud mingeid võimalikke tõendeid, aga ühtlasi tuvastati asjaolu, et sm Tamm ei ela täisväärtuslikku abielu – ehk tal on abikaasa kõrval veel tüdruk- või poiss-sõbrad.  Miilitsale seda infot ei antud, öeldi, et polnud miskit. Samal ajal aga maaliti “kontoris” sm Tammele pilti “muret tekitavast tulevikust” juhul, kui kõik peaks avalikuks tulema. Teisisõnu, saadud andmetega ei paljastatud ainult kuritegusid, vaid valmistati ette informaatoreid. See kõik oli aga võimalik väga lihtsal põhjusel. Täidesaatev võim ise otsustas, keda, kui palju ja millal pealt kuulatakse. Nagu tol ajal öeldi: ise tapame, ise uurime!

Samal teemal:

Kaks seadust

Iseseisvuse taastanud Eestis on igasugusel varjatud andmete kogumisel (loe: jälitustegevusel) olnud kaks põhilist seaduslikku verstaposti: jälitustegevuse seadus ja julgeolekuasutuste seadus, mis reguleerivad vastavalt siis kriminaalmenetluses varjatult tõendite kogumist ja teabe kogumist riigi julgeoleku tagamiseks. Mõlemad on riigi ja ühiskonna kindlustunde tagamiseks olulised tegevused, kuid vajavad tõsiselt garantiisid ja formalismi! Kõike seda selleks, et tavakodanikul ei põksuks süda mõtte ees, et tema salasuhe võib telefoni kaudu muutuda elu suurimaks “spioonisugemetega seiklusromaaniks”. Neid garantiisid on aga eelpool nimetatud seadustes isegi rohkem kui õigusriigilt nõutakse!

Jälitustegevuse seadus andis meie õigusruumis esimest korda igasugusele varjatud andmete kogumisele seaduslikud piirid ja mis kõige tähtsam – pani iga taseme õiguskaitsja ja -mõistja mõtlema, kas ikka tasub juhtmeid pistikusse panna ja millise vastutuse see endaga kaasa toob.

Aastatega muutus see seadus täidesaatvale võimule üha keerulisemaks, nagu muutusid komplitseeritumaks ka julgeolekuriskid. Iseenesest tundub ju ebaloogilisena, kas riik ja ühiskond on siis masohhistid, et tekitavad endale võitluses kurjamitega keerulisi lisaprobleeme. Tegelikult ei, õiguse ja õigluse seisukohalt muutus see vahekord just tasakaalukamaks. Millegi pahaloomulise sooritamine toob tahes-tahtmata kaasa riski vahele jääda ja sellega tuleb tegijal arvestada.

Kisa põhjus

Miks siis just nüüd selline totaalne appikarje: “Meid kuulatakse pealt”? Elupõline võmm ütleks selle peale: “Kirbud, kirbud, hundionu!” Ehk teisisõnu, keerulisem ja konspireeritum maailm tunneb, et neile kallatakse kuuma vett kirstu. Ja see teeb neid närviliseks: mis toimub, miks just meiega, miks me ei kontrolli olukorda?  Kisa tehakse lihtsal põhjusel, et inimesed hakkaksid nende murede üle mõtlema, neid ühisena jagama. Nii pannakse rahvas kukalt kratsima ja mõtlema: äkki ongi nii, et meid kõiki kuulatakse pidevalt pealt, vahet ei tehta, kes ja kus! Kõigi kohta kogutakse kompromiteerivaid materjale! Täna jäid vahele Ville ja Pille, homme äkki Kalle ja Malle! Rahva üleüldine viha aitaks kindlasti probleemidest lihtsamalt üle saada. Ka Nõukogude ajal olid kõik “mendid”

“sead” ja nende toetamine sobis ainult “kitsedele”(koputajatele)!  Rahvas ütleb valimistel: “Ei kuulamisele!” ja kõik saavad rahulikult edasi oma supikausis edasi nohistada.

Tegelikult on aga retsept lihtne: ela niimoodi, et sind oleks igav pealt kuulata, ehk ausalt. Või teine võimalus: ela Voitkade moodi metsas, ilma mobiili ja pangaarveta, ning sind ei leia  aastaid keegi üles ja saadki rahulikult öösiti mööda külapoode tuuritada! Kuigi… lõpuks jääd niikuinii vahele, aga ehk natuke hiljem!

Kommentaar

Karel Rüütli

riigikogu liige (Rahvaliit)

Arvestades avalikkuse signaale pealtkuulamise ulatuse ja andmete lekkimise kohta julgeolekuasutustest, on julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon hakanud selle küsimuse vastu suuremat huvi tundma.  Komisjonil peab elektroonilise side seadusest tulenevalt olema võimalik kontrollida pealtkuulamiste aega ja arvu ning pealt kuulatud inimeste arvu ja võrrelda seda riigiprokuratuuris hoitavate andmetega väljastatud pealtkuulamislubade kohta.

Seega saame rääkida seadusrikkumisest, kui a) pealtkuulamine või tagantjärele sideühenduse tuvastamine on toimunud vastava loata või b) pealtkuulamise kohta ei ole kättesaadav seaduses nõutud logifail, mis muudab tsiviilkontrolli jälitustegevuse üle võimatuks. Kahtlustel ei pruugi olla alust, kuid hirmud nii poliitikute kui ka ärimeeste seas viitavad probleemi olemasolule. Selleks, et tagada Eesti elanike kindlustunne ja põhiõigused, peab tsiviilkontroll olema piisav ja usaldusväärne.

Praegu ei saa me rääkida tsiviilkontrolli piisavusest jälitusasutuste üle, kui puuduvad sideettevõtete logifailid.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare