ANDRES ANVELT: Ühendasutused ja kaks tõrvatilka

Kõigepealt positiivsest: jõuministeeriumide valitsemis­alas on ühendasutused jõuliselt ukse lahti teinud – tänavu 1. jaanuaril sai Eesti kaitseväest ühtne riigiasutus ning tuleval aastal lüüakse kokku politsei- ja piirivalveamet.

See on ülimalt tervitatav, andes pa­re­mad võimalused riigikaitse ja sise­julgeoleku protsesside juhtimiseks, aga ka praegusel raskel ajal ressursi  õiglasemaks jagamiseks.

Politsei- ja piirivalveameti ning Eesti kaitseväe ühtseks riigiasutuseks ühendamine on võrreldav esimese tiigrihüppega Eesti haldusmaastikul. See on omamoodi haldusreform, kus igasuguste tu­giteenuste domineeriv roll põhiülesande täitmise kõrval pannakse vastavusse tema reaalse sisu ehk toetamisega. Ühendasutuste käivitamine on hea teenäitaja ka teiste valdkondade ja nende tugiteenuste olemuse ülevaatamiseks. Lõppude lõpuks on ka riigieelarve koostamine ja jaotamine lihtsam ja selgem, kui seda tehakse väiksema arvu riigiasutuse vahel. Eesti väiksuse puhul on iga riigiasutus maailmamõistes keskmise suurusega firma, mille juhtimine ei tohiks kogemustega administraatoril üle jõu käia.

Nüüd aga mee sisse ka natuke tõrva. Esiteks jääb nii Eesti kaitseväe kui ka sisejulgeoleku ühend­asutuse puhul õhku küsimus: miks ei ühendatud kohe kõike tugiteenistust puudutavat (raamatupidamine, personal, avalikud suhted, asjaajamine, haldus jne) kogu ministeeriumi  valitsemisalas? Miks ei võiks ministeeriumis olla peale strateegilise juhtimistaseme ka kogu valitsemisala toetav tase? Kokkuvõttes tähendab ju ka praegune uus süs­teem seda, et ministeeriumi ja sama valitsemisala asutuste tegevust endiselt dubleeritakse, korraldatakse sa­mu asju ja koordineeritakse põhitegevuste toetamist.

Raamatupidamine on raamatupidamine nii sõjaväes kui ka loomakasvatuses, samuti paljud teised tugivaldkonnad. Tugivaldkondade toomine ühe mütsi alla peaks olema Eesti-su­guse väikese riigi puhul kogu riigihalduse kulude kokkuhoiu prioriteet. Heaks näiteks siin on raamatupidajate arv pärast Eesti kaitseväe üheks organisatsiooniks ühendamist: kui varem oli ametis 106 raamatupidajat, siis nüüd 54.

Teine asi, mis sisejulgeoleku ühendasutuse puhul häirib, on vilenööridesse ja värvilistesse kõ­rinatesse-kõlinatesse uppuvad pagunid ja vormid. Kindral on sõ­javäelise karjääri tipp, mille olemasolu kannab endas aastasadade pikkuseid traditsioone ning kuhu edutamine eeldab mujal ikka presidendi või ku­ninga(nna) selget tahet ja žesti.

Ühendasutuse seadus aga toob kindrali staatuse n-ö laiadesse massidesse: edaspidi kuuleme ilmselt ka politseikindralitest ja kindralinspektoritest. See on na­gu Mercedese Hiina variant, mis väliselt on peaaegu sama, aga sisult tunduvalt odavam. Kas se­da on ikka vaja? On kombeks öel­da, et kaitseväekindral on viimse hingetõmbeni kindral – politseikindral või kindralinspektor võib aga homme olla hoopis teisel tööl ja kindralielust jääb talle ehk ainult pagun lauasahtlis.

Hollywood või nõukastiil?

Teisalt jääb arusaamatuks meie sisejulgeoleku ametikohtade süsteem tervikuna: kas politseileitnandid, -kaptenid ja -kindralid kuuluvad ikka meie kultuuriruumi? Või on neil juures hollywoodilik või hoopis sovetlik tsiviilmilitaarne maitse? Kas kellegi  teadmine sellest, et temast saab kunagi kapten, siis politseikolonel ja siis võib-olla kindralinspektor, paneb ta usinalt sündmuskohalt sündmuskohale jooksma? Arvan, et ehk ainult vähestel juhtudel. Ja kui isegi paneb, siis peaks see töötajate kategooria ühinema kaitseliiduga ja arendama oma sõjaväelist karjääri edasi juba seal, kuid vabatahtlikult.

Seadust lugedes on selge, et praegune ühendasutus on sündinud tõsise kompromissina ja raske tööga. Nii politseinikel, piirivalvuritel kui ka migratsiooniametnikel on ligi kahekümneaastane ajalugu ning ühendasutuse loomine on keeruline üksteise arvestamise protsess. Kindlasti ei motiveeri „rauhti ära tegemine” inimesi, kuid ka võlts militaarsüsteem ei lähenda neid unistustele. Loodame, et ka „kindralikompleks” on mööduv ja peadirektorite õuele saabub taas „tsiviilrahu”. Kokkuvõttes tuleb aga ühendasutusi tuua heaks näiteks: haldust saab reformida küll, kui väga tahta.