Selge on see, et peale kaht aastakümmet kestnud edukat arengut, kus rikkamate hulka jõudmine tundus olevat päevade küsimus, oleme täna peaga vastu klaaslage. Selline (edu)mudel meid edasi ei vii. Valijaskond tõestas minu arvates, et vajame uut nägemust, uusi ideid ja inimesi. Nende ootuseks on, et sõnastataks probleemid ja nende olemus, kusjuures seda selges eesti keeles ja lihtlausetega. Ning seejärel pakutakse välja võimalikud lahendused ning öeldaks: armas eesti rahvas, selleks peame hakkama tegema neid ja neid asju. Kahjuks seda toimunud ei ole.

Selge, et erinevad erakonnad on koondunud mingite maailmavaadete ja ideede alusel. Igaüks neist tahab täita valijatele antud lubadusi ja suruda neid koalitsioonileppesse. Aga nagu öeldud, suure pildi puudumisel jäämegi üksteise pealt tekki ära kiskuma, kuna kõige jaoks raha niikuinii ei jätku. Ja kui jätkukski, siis kas sellisel kaootilisel tegutsemisel oleks mõtet.

Kui minul oleks valmis vastused olemas, siis ma müüks need väga kalli raha eest maha. Aga aastate jooksul on siiski tekkinud mõned mõtted, millest kasvasid soovituse läbirääkijatele.

Aga alustagem algusest, ehk olukorra kirjeldamisest. Esiteks on Eesti tänase seisuga üks kiiremini vananevaid ühiskondi, kuskil Jaapani ja Soome järel. Täna on meil reaalselt 620 000 töötegijat ja (sotsiaal)maksu maksjat ning 300 000 vanaduspensionäri (töövõimetutega koos 400 000). Seega on laias laastus suhe 2:1. Selge on, et paarikümne aasta pärast on suhe 1:1. Kuidas siis finantseerida juba praegu pankroti veerel tervisjoiu- jm sotsiaalsüsteeme?

Teiseks on Eesti kahaneva elanikkonnaga riik. Me oleme kaotanud 25 aastaga veerandi töökätest ja see tendents jätkub. Vahemärkus, tähtis ei olegi tegelikult, mitu inimest Eestis elab aastal 2050. Maailma rikkamate riikide elanike arv on suhteliselt väike (Luksemburgis veidi üle poole miljoni). Küsimus on, kas me suudame siis üleval pidada rahvusooperit, rahvusraamatukogu, rahvusülikooli jne.

Kolmandaks - Eesti maa(elu) sureb välja. Pean silmas elu väljaspool suuremaid linnu. Praegune tendents on: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja siis edasi välismaale. Selle trendi jätkudes ongi meil 20 aasta pärast poolteist linna ja sealt edasi 20 a pärast näidatakse viimaseid eestlasi Rocca al mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele. Ja SKT elaniku kohta on kõrge, sest pilet on kallis.

Neljandaks väliskeskkond ja seda kahest aspektist. Majanduslikus mõttes oleme me tänase seisuga stagneerunud Euroopa osa (hoolimata Lennart Meri optimismist). Probleem on selles, et hirmkalli heaoluühiskonna ja paindumatute tööturgude lõksu sattunud Euroopa on minetanud võime luua töökohti ja tagada investeeringuid ning majanduskasvu. Viimased kaksteist aastat on EU28 keskmine majanduskasv olnud 1,1%, eurotsooni 19 riigis vaid 0,86%. Kui võtta viimase kuue aasta keskmine kasv eurotsoonis, on pilt veelgi kehvem: -1,2%. USA 12 aasta keskmine kasv oli 1,85%, Eesti 3,4%. Me oleme identiteedi- ja võlakriisis vaevleva majandusruumi osa. Kiirema kasvu ja rikastele järele jõudmise nimel tuleb otsida lisaks vanadele uusi väljakutseid.

Viiendaks julgeolekupoliitika. Tänane maailm on kasvavalt rahutu. Sõja-, nälja- ja usupõgenikke tekib juurde kasvavas progressioonis. Lisaks poliitilistes aspektidest tekitatud sõjakolded. Euroopa pole 30'ndatest aastatest õppinud ja ajalugu kordab ennast. Eestile tankide või lennukite ostmisest poleks ehk kuigipalju abi. Küll aga USA (sest Euroopa on jõuetu) pideva väekontingendi paiknemine meil ja Baltikumis tervikuna. Ma väga kahtlen, kas Putin ikka söandaks tulistada Ameerika sõdureid.

Niisiis. Eestil läks kuni viimase kriisini väga hästi. Edasine ei ole kindel ja niisama pöialde keerutamine kahtlemata edu ei taga. Tänaste noorte - 20-30 aastaste - kollektiivsesse ajju on ilmselt jõudnud arusaamine, et nende jaoks rahuldava kiirusega ja hoomatavas tulevikus palga ja elatustaseme vahe kasvõi Soomega ei võrdsustu. Ja kui laevapilet maksab 20 € ja aega kulub suvel kiirpaadiga poolteist tundi, siis ongi vaid aja küsimus, kuna keegi viimane kustutab tule.

Mis siis teha. Laias laastus sõltub, kuidas ühel majandusel ja ühiskonnal läheb, kahest asjast: milline on ülalpeetavate ja töötegijate suhe ja teiseks kui kalleid asju toodetakse- Eesti peab kiiresti hakkama tootma kallemaid asju ehk siis tõstma tootlikkust. Tänane seis on selline, et kui Eestis tehakse tund aega tööd (2013 a andmed, Eurostat), siis on loodud väärtust 11,4 € eest. Soome vastav näitaja on 39,7 ja euroala keskmine 37,3). Eestis nagu Soomeski ja enamuses Euroopas on palk ehk tööjõukulu kasvanud kiiremini kui tootlikkus.

Millised on võimalused viimase (kiireks) tõstmiseks. Nüüd jõuamegi hariduse juurde. Tänane haridussüsteem ja noorte haridusvalikud majanduskasvu ei soodusta. Rakendus(kõrg)hariduse alavääristamine, reaalainete oskused ja pehmete erialade eelistamine ei aita kindlasti kaasa innovaatilise ja konkurentsivõimelise majanduse edenemisele.

Siit siis minu mõned ettepanekud, millele võiks keskenduda. Kusjuures mitte esitatuna tähtsuse järjekorras.

1.       Sündivuse suurendamine ja perekonna toetamine.

2.       Vanurite (eriti üksi elavate) probleemidele lahenduste leidmine.

3.       Maapiirkondades ettevõtluse toetamine ja töökohtade loomine (sh maksusüsteemi kaudu).

4.       Haldusreformi läbiviimine.

5.       Ettevõtlust piiravate bürokraatlike tõkete kahandamine. Eriti käib see väikeettevõte kohta keda on ju valdav enamus.

6.       Haridusreform - prioriteetide ümbermõtestamine.

7.       Tervishoiureform.

8.       Riigireform laiemal, st kõikide riigiasutuste- ja ametite ning omavalitsusüksuste siseaudit.

9.       Liitlassuhete süvendamine riigikaitse tagamiseks.

Kindlasti ei pretendeeri loetelu täiuslikkusele ega ammendatusele. Tähtsam on sõnum. Siiani kestnud koalitsiooniläbirääkimiste põhiraskus oleks võinud olla põhiprobleemide kaardistamine. Peale seda saaks hakata arutama selle üle, kuipalju ühe või teise erakonna huvides on neile lahendusi pakkuda. Äkki alustaks otsast peale.

Andres Arrak