Andres Arrak: Riigieelarvest, maksudest ja Exceli tabelist
Selles mõneti liialdavas tsitaadis on oma tõetera sees. Praegu käivad valimislubaduste kuluallikate otsingud on pälvinud ja pälvivad suurt avalikku huvi. Tuleb tunnistada, et kui taasiseseisvunud Eestis on algusest peale midagi hästi läinud, siis on see eelarvetasakaalu nõue. Seda on aktsepteerinud kõik koalitsioonid ja ühiskond tervikuna. Ühte tuleb küll lisada, et valuutakomitee tingimustes, kus keskpank ei saanud valitsusele laenu anda, ei jäänudki viimasel muud üle, kui planeerida tasakaalus eelarvet. Et planeerimises vigu sisse tuli, eriti enne 1998. aasta jõule, siis olemegi aegajalt probleemi ees.
Sest kui valitsustel lubatakse üle kulutada, siis nad jäävadki seda tegema. Kreeka avaliku sektori võlg küünib 180 protsendini SKT’st, Itaalia, Portugali ja Hispaania oma ületab 120 protsenti. Kuidas sellise olukorrani on ikkagi jõutud?
Nimelt on igal ajahetkel ühiskonnas olemas mingi konkreetne hulk raha. Nüüd on oluline, kuidas see jaguneb era ja avaliku sektori vahel. Sõltub, milline on sotsiaalne kokkulepe maksumaksjate (kes on ühtlasi ka valijad) ja valitsuse vahel. Piltlikult näeb see välja nii, et valitsus kutsub rahva enda juurde ja küsib, milliseid teenuseid ja kui palju rahvas soovib. Jätab nad siis omavahel arutama ja ütleb „Näeme homme.“
Homme tulebki valitsus tagasi ja küsib näha nimekirja. Saabki lõpuks pika tapeedirulli. Kohe on selge, et kõigeks raha ei jätku. Oletame, et nimekirjas oli sada asja. Valitsus arvutab kiiresti natuke ja ütleb, et tegelikult jätkub raha vaid kolmekümne jaoks. Rahvas peab veel natuke nõu ja küsib, et kas ikka neljakümmet ei saaks. Ja kuna valimised on lähenemas, siis valitsus raske südamega jääbki nõusse.
Reaalne olukord Euroopas näitab, et kokkuleppeid on väga erinevaid (vaata juurseolev tabel). Belglased, taanlased ja prantslased on olnud nõus ära andma ligi poole oma rahast. Bulgaarlased, lätlased, leedulased, rumeenlased, slovakid ja šveitslased alla 30%, eestlased pea kolmandiku. Vahed on väga suured, järelikult on ka rahva-valijate-maksumaksjate ootustes suured erinevused.
Muidugi on võimalus, et valitsusel on ka muid tulusid: riigiettevõtete dividendimaksed, ülelendavad lennukid maksavad midagi ja nipet näpet veel. On veel üks kategooria riike – need kes istuvad mõne loodusressursi otsas. Araabia Ühendemiraatides moodustavad maksud 1,4 protsenti SKT-st, Kuveidis, Kataris ja Saudi Araabias jäävad alla 5%. Eesti vabariigi valitsus kahjuks sellise võimalusega arvestada ei saa.
Aga tuleme nüüd valimiste juurde. Mõnedele meeldib parlamenti valituks saada, teistele aga kindlasti tagasi valituks saada. Selleks tuleb valijatele midagi lubada. Viimastele jälle meeldib neid lubadusi saada. Sellepärast nõustuski meie eelpool kirjeldatud sümboolne valitsus 40 lubadusega realistlikuma 30 asemel. Seega ongi demokraatia selline tsüklist tsüklisse süsteem, mis produtseerib ebamõistlikke lubadusi, eelarvedefitsiiti ja lõppkokkuvõttes riigivõlga.
Ma usun, et paljud mäletavad Ameerikas möllanud kirgi, kui riik oli ületamas endale seatud 100% võlakriisi. Vabariiklased jonnisid ja ei olnud nõus. Mitmeid nädalaid elas riik hirmus, et kohe on raha otsas ja Obama valitsusel jäävad palgad välja maksmata. Ajakirjanikud piltlikult öeldes ööbisid ümber Kongressi hoone ja hoidsid hinge kinni. Lõpuks siiski asi lahenes ja kõik hingasid kergendatult. Üks aspekt on oluline – dollar on ainukene maailmaraha ja seega saab USA Föderaalreserv lubada endale asju, mida ükski teine keskpank ei saa. Tänase seisuga Ameerika majandus kasvab, mida ei saa juba aastaid öelda Euroopa majanduse kohta.
Kas keegi mäletab, et midagi sarnast avalikku ja kirglikku oleks toimunud Euroopa riikides, milledest valdav enamus on ületanud 60% võlapiiri. Kusjuures eurotsoonis on see ju kohustuslik. Mina küll ei mäleta. Euroopa riigid, eriti need, kes on helde ja kalli heaoluühiskonna üles ehitanud (vahemärkus, meie jäime kahjuks/õnneks poole peale pidama). Tegelikult on juba aastakümneid valitsused maksnud krediitkaardiga ja sealt siis see kriisi järgselt lahvatanud võlakriis. Kreeka kasutas headel aegadel ära odavat raha. Ja selle asemel, et vanad võlad tagasi maksta, kasvas võlakoormus koos majandusega. Tegelikult oleks pidanud meie soovide ja lubaduste nimekirja oluliselt kärpima, sest ka 30 lubadust oli ammu liiga palju ….. aga need valimised.
Ja nüüd tagasi Eestisse. Nagu öeldud on hea asi see, et koalitsioonilepingu arutelu on avalik (niivõrd, kuivõrd) ja ei peteta rahvast sellega, et salaja nurga taga jooksvate kulude katteks laenu võtta. Kui seda ka tehtaks oleks see rahva kahekordne petmine – laen tuleb ju tagasi maksta lõpuks mitte valitsusel vaid ikkagi maksumaksjal.
Küll aga tuleb tunnistada, et enne valimisi valla päästetud lubaduste amokijooks on see, mis on tekitanud tänase olukorra. Nüüd tuleb need lubadused maksumaksjal kinni maksta. Sellest aga enne valimisi väga rääkida ei tahetud, kõik lubasid paremat elu. Ja kõigil valijatel ei ole kõrgemat majanduslikku ja juriidilist haridust, et neid valimisprogramme adekvaatselt uurida ja tõlgendada.
Praegune seis tundub olevat selline, et nüüd otsitakse seda patuoinast kelle kraesse maksutõus lajatada. Ja otse loomulikult kerkivad kohe esimesena meelde joodikud, suitsetajad ja mootorikütust kasutajad. Kui kahe esimesega saab nõustuda, siis hajaasustusega Eestis oleks see ränk just madalama sissetulekuga maainimestele, kes ei ole veel jõudnud linna pageda. Aga ka teistele.
Milline oleks siis lahendus? Tuletan meelde Arthur Lafferit, Reagani majandusnõunikku – kuulus omanimelise kõvera järgi. Lafferi põhisõnum oli – maksud ei ole mitte eelarveaukude täistoppimise vahend vaid peab soosima majanduskasvu. Sealt tulevad suuremad tulud. Ta lisas, et kahtlemata on võimalik välja arvestada maksumäär, mis maksimeerib valitsuse maksutulusid. Aga optimaalne ja kasvu soosiv maksumäär on kindlasti väiksem.
Eesti on vananev ja kahaneva rahvastikuga riik. Kui juba täna on meil vähem kui kaks maksumaksjat ühe pensionäri kohta, siis asjade samamoodi edenedes on suhe varsti üks-ühele. Meie soovide ja lubaduste nimekiri tuleb juba varakult sellele kohandada. Sellepärast ma soovingi läbirääkimiste laudade taga istujatele avarat pilku ja suurt pilti. Ja seda oleks vaja olnud juba enne valimisi. Jaksu tööle.
Kogu maksutulu riigiti, 2012, % SKP'st
Belgia 48
Bugaaria 27,9
Tsehhi V 35
Taani 49,1
Saksamaa 40,4
Eesti 32,7
Iirimaa 30,2
Kreeka 36,6
Hispaania 33,6
Prantsusmaa 47
Horvaatia 35,9
Itaalia 44,3
Küpros 35,3
Läti 28,1
Leedu 27,5
Luksemburg 40,3
Ungari 39,3
Malta 35
Holland 39,7
Austria 44,8
Poola 32,5
Portugal 34,9
Rumeenia 28,5
Sloveeenia 37,9
Slovakkia 28,5
Soome 44,3
Rootsi 44,8
Suurbritannia 37,1
Island 36,8
Norra 42,2
Shveits 28
