Andres Ellamaa: Ravijärjekordadest tuleb õhk välja lasta
Abivajajad kaeblevad, et ei pääse arsti juurde. Perearstid kurdavad liiga suure töökoormuse üle. Eriarstid kiruvad perearste, et vastuvõtule suunatakse patsiente ilma eelnevate asjakohaste uuringuteta. Samas on mõnegi ülimalt informatiivse uuringu tellimine on perearstile blokeeritud. Arstid-haiglad on hädas, et nende töö on alatasustatud ja haigekassa nukrutseb rahapuuduse üle.
Mingid tegelased kurdavad, et haigekassa raha kulub asjatuile kordusuuringuile. Samas osutab Arstide Liit, tuginedes haigekassa enda andmeile, et kordusuuringuid, mida aeg-ajalt ikka vaja on, tehakse sadu kordi vähem, kui oletatakse.
OÜ-dest eraraviasutused tunnevad end haigekassa poolt diskrimineerituna ja nõuavad haigekassalt, et ka nendega sõlmitaks tegevuslepingud samadel alustel kui suurte haiglatega. Haigekassa aga, mõistes, et pahatihti on eraarst enam orienteeritud vaid mõne haiguse ravimisele või mõne konkreetse ravivõtte kasutamisele on püüdnud üleüldise vaesuse tingimusis eelistada suuremaid haiglaid, mille tööprofiil laiem.
Pimedad kombivad elevanti
Pealegi ei tohi unustada, et ka arstimises kehtib tõde- „iga juut kiidab oma kaupa“ ning ega patsient alati teagi, millist „kaupa“ ta vajab. Patsiendid, kellel on ravikindlustus ja kelle eest kõik maksud makstud, on arusaamatuses - miks nad peavad arsti juurde saamiseks kuid ootama, ja paljudel juhtudel ikkagi otsima arstiteenust lisatasu eest? Sest ootamisaeg on ju ka raha.
Meedia vahendusel avalikuks saanud arvamused ja ettepanekud on vastuolulised ja pahatihti seotud kurva asjaoluga, et enamik arvajaist sarnaneb pimedale elevandikompijale. Eriti optimistlikud arvajad usuvad, et kõiki haigusi saab ennetada. Ega nad tea, et vaatamata vooruslikele eluviisidele ei õnnestu tavaliselt tõsiseid haigusi vältida, heal juhul õnnestub nende tekkimist edasi lükata või asendada mõne muu, ikkagi ravi vajava tõvega.
Ega tea ka arvajad, et kõik, mida arstimisel kasutatakse on meie elatustaseme seisukohalt hiigelkallis ja arstid ei kehtesta meditsiinitehnika või ravimite hindu. Pealegi on kõik igapäevatöös kasutatavad riistad ja materjalid vaid ühekordselt kasutatavad.
Arvajad ei aimagi, et 21. sajandi meditsiin on kardinaalselt erinev sellest, mis 50 aastat tagasi. Siis piisas ühe murtud puusaliigese raviks voodist, ühest Kirschneri vardast, mille hind praegu on mõned eurod, kolme meetri pikkusest tugevast nöörist ning puudasest kaalupommist, millega püüti venitada vigastatu jalga ja paigaldada luuotsad. Lisaks paar kuud voodis lebamist. Kui vahepael ei tapnud haiget kopsupõletik, lihaste kõhetumine või mõni muu liikumatusest tekitatud häda, siis võis lugeda ravi kordaläinuks.
Tänapäeval fikseeritakse murtud luu metalliga või asendatakse puusaliiges uuega juba mõne tunni jooksul pärast vigastust. Uue puusaliigese hind on aga mõnituhat eurot ja selle paigaldamiseks on vaja oluliselt suuremaid oskusi kui kaalupommi kinnitamiseks. Kas tahame siis nädalaid rippuda pommi otsas nagu me vanaemad või eelistame juba paari päeva pärast vapralt metalli najal longata ?
Millist teed valida, kui pidada silmas isamaaliku rahandusministri üleskutset ravida vähem kui raha ei ole? Valikute tegemisel on vajalik seadusandjate selgelt väljendatud „poliitilist tahe“, mida need aga kohe kuidagi avaldada ei taha ja sokutavad vastutuse haigekassale. Viimane aga loomulikult arstile, kes peab minema vastuollu oma teadmiste ja tänapäeva meditsiini võimalustega.
Visalt püüavad mõned noored ja ilmselt veel kehaliselt terved poliitikamehed levitada usku, et kasulik oleks arstiabi korraldamisel eraarstliku tegevuse edendamisest. Seni ei ole see muudes riikides tervishoiukulude oodatud vähenemist toonud.
Pigem peaks siiski vaesele riigikesele, nagu Eesti, olema mõistlikum esmatasandi arstiabi korraldamine riiklikult garanteeritud abina, mitte kasumit taotleva eraettevõtlusena. Vaeses riigis on mõistlikum esmatasandi arstiabi korraldamisel lähtuda territoriaalse teenindamise printsiibist, elagu siis ühe ja sama pere liikmed kus tahes. Tähtis on, et haige pääseks arsti juurde nii kiiresti kui vaja. Arst aga peab saama riigi poolt garanteeritud palka. Selleks ei ole haigekassat vaja.
Järjekorratäitjatele kriitiline pilk peale
Ju on ka haigekassal aeg tõsisemalt suhtuda ravijärjekordadesse ning neist „õhk“ välja lasta. Hoopis kriitilisemalt tuleks suhtuda neisse järjekorratäitjatesse, kes halastamatult kasutavad kõiki kindlustuse poolt antud võimalusi, on selleks vajadus või mitte.
Ei saa ega või loota arstide, kui oma tööjõu müüjate, initsiatiivile raviraha kokkuhoidmisel. Samuti ei saa loota ka „poliitilisele tahtele“, mis ahendab ravivõimalusi. See oleks poliitiku surm.
Julge on perearst, kes vastab eitavalt haige soovile saada suunamiskiri eriarsti juurde. Sellega on perearsti suhe patsiendiga hukas ja haige hakkab eriarsti juurde pääsemiseks ikkagi kõrvalteid otsima. Seda ju ei taheta. Üks tulemus on aga kindlalt teada - haigekassa peab igal juhul maksma vähemalt nii kohtumise perearsti kui ka eriarstiga. Ei mingit kokkuhoidu!
Jääb üle loota vaid endale arsti valiva abisoovija mõistusele ja kalkulatsioonidele. Seejuures ei tohiks unustada, et haige otsib abi, mitte teenust. Poliitikud aga, selle asemel, et otsida raha haigekassasse kulunud aukude lappimiseks, peaks kriitiliselt läbi vaatama kogu praeguse ravikindlustusseaduse.
Ülim aeg on, et haigekassa asuks tööle kui kohustuslikku kindlustust teostav kindlustusasutus. Seepärast siis on mõistlik minna ravikindlustuse kui kohustusliku kindlustuse juurde, jättes haigekassale kindlustusasutuse funktsiooni. See annaks patsiendile vabaduse valida endale arsti ning ravimeetodit. Kogu eeltöö haigekassa kui kindlustusorganisatsiooni tegevuseks, mitte rahandusministeeriumi ripatsi rollis olemiseks, on ju tehtud. Mis puutub lisarahasse, siis seda pole vaja, pigem vastupidi – kui haigekassa talitleks kindlustusasutusena, siis ei tegeleks ta eelarveaukude lappimisega vaid püüaks raha optimaalselt kasutada. Kindlustusasutused reeglina ei ole vaesed, vaid ihned.
Üksikmuljetest, arvamustest ning kuulujuttudest kujundatud ravikindlustuse ja arstiabi korraldamine ilma kõigi asjassepuutuvate – haiged, võimumehed, finantsistid, sotsiaalteadlased, arstid – osavõtuta, ei ole tulemusrikas.
