Link kopeeritud!

Andres Herkel blogipostituses: Mart Helme on nagu uus Savisaar

 (204)
Andres Herkel blogipostituses: Mart Helme on nagu uus Savisaar
Edgar Savisaar (KE) ja Mart Helme (EKRE)

Vabaerakonna üks asutajaid Andres Herkel leiab oma blogipostituses, et Mart Helme on Eesti poliitilises elus üle võtnud positsiooni, mis Edgar Savisaare poliitikast lahkumise järel tühjaks jäi. Sealjuures on
varem Savisaare populaarsust toitnud nõukogude aja trauma Herkeli arvates Helme areenile ilmumise järel asendunud ebaterve paranoilise õhkkonnaga.

Me seisame kollektiivse hulluksmineku serval. Poliitika lihtne paradigma lõppes Edgar Savisaare lahkumisega. Sellega kaasnes tema korruptsiooniasja lõpetamatus, mis õõnestab meie arusaama õigusest ja õiglusest veel kaua. Vahetu poliitiline mõju on aga veel suurem.

Savisaar kehastas endas autoritaarsusele suunatud isiksusepsühholoogilisi omadusi. Need moodustasid loogilise terviku tema valijate üldise nõukanostalgia ja Vene-meelsusega. Maailm oli selge ja valikud Eesti poliitikas samuti. Enam see nii ei ole.

Nüüd loeme Raul Rebase artiklist 3. jaanuari Postimehes, et kõva käe ja idasuuna niši on Eesti poliitikas üle võtnud EKRE. Artiklis tuuakse hulk seoseid ja väiteid, mis on esmapilgul üllatavad, kuid millega on raske vaielda. Üks selline seos on Tallinna Televisiooni ja Edgar Savisaare isiklik roll EKRE fenomeni loomisel. Ja kui paneme Jüri Ratase ja Mart Helme kõrvuti ning küsime kumb neist on Savisaare poliitiline pärija, siis paljude tunnuste põhjal on see Helme.

Poliitika sisu osas tekib palju suurem tõrge, peaaegu skisofreenia. Kuidas saab rahvuslusele pretendeeriv suund võtta üle rolli, mis varemalt oli seotud Savisaare venemeelse suunaga? Eesti iseseisvuse taastamine ja kogu järgnev rahvuslik poliitikatöö tugines demokraatiale, vabaduse ideaalidele ja Euroopa, mitte Venemaa või SRÜ väärtusruumile. Siin seisnebki meie kollektiivse hulluksmineku oht, mis on ka Rebase artiklist välja loetav.

Samal teemal:

Õli valab tulle üldine polariseerumine: „Kas kooseluseaduse poolt või vastu, liha või kala?“ Sellele, kes läheb pakkuma lahendust, tungivad ühelt poolt kallale ossivovskid ja teiselt poolt vooglaiud. „No kurat, kas liha või kala?“ Meenutan kasvõi praktilise elu lahendusi pakkuvat paarkonnaseadust, mille Vabaerakond välja pakkus, aga mida nii kooseluseaduse pooldajad kui vastased ründama asusid. Ligilähedane hüsteeria puhkes ränderaamistikuga.

Seejuures köeb inimeste vahel viha ja koostöövõime väheneb. Sotsiaalmeedia, millest oodati avatud ja demokraatlikku arutelukeskkonda, võimendab uudiste kõrval libauudiseid ja vandenõuteooriaid. Näeme, kuidas silmast silma tasase ja lepitava suhtlusstiiliga inimesed lähevad veebis põlema. See viib konservatiivse järelduseni, et fanatismi alged ühiskonnas on täna üpris sarnased sellele, nagu nad olid keskajal või veel eelmise sajandi äärmusideoloogiate esile kerkimisel.

Konservatiivi hulluksminek algab õieti sellest, kui meile külvatakse fanatismi konservatismi sildi all. Kõik see, mis jääb Objektiivi ja EKRE ilmapildist välja, saab külge vasakliberalismi sildi. Kuid küsigem, kas „paremliberalism“ võiks ka olemas olla? Ma arvan, et võiks ja peaks. Lühidalt öeldes tähendab see üksikisiku vabadust ja ettevõtlikkust ilma liigse riikliku sekkumise ja ettehooldeta. Või kas kellegi meelest on võimalik ja vajalik parempoolsus ilma liberalismi ja vabaduseta? Sel juhul on mu meelest tegemist autoritaarse diktatuuriga.

Paistab, et kohati on meil raske hoida peas rohkem kui ühte mõtet korraga. Kas see, kui Saksamaa ja Prantsusmaa tahavad Euroopa Liitu rohkem föderalistliku mudeli järgi kujundada, tähendab, et Euroopa pole meile enam vajalik? Kas meil on võimalik mõeldagi isolatsionismile, kui Venemaa rikub ühe naabri suveräänsust teise järel?

Jah, tihti juhtub, et Euroopa Liidu direktiivide nimel tehakse narrusi või Euroopa väärtusi esindatakse viisil, mis pole ühiskonna enamusele mõistetav. Minu meelest tuleb sel juhul seista oma väärtuste eest Euroopas, mitte hulluks minna.

Tihti juhtub, et need, kes on kutsutud ja seatud ajama Eesti poolt Euroopa asja või hoidma muid liitlassuhteid, muganduvad, kaotavad kriitilise kõrvalpilgu. Need aga, kes on Euroopa Liidu suhtes kriitilised, ei taju isolatsionismi ohtusid ega näe julgeolekupoliitilist pilti. Selle asemel, et kaks mõtet rahvuslike huvide kaitseks kokku põimida põrkutakse omavahel.

Loe veel

Avatud rahvuslusele on olulised liitlassuhted ja koostöö. Kui esile kerkib suletud rahvuslus, siis üks selle peamisi põhjuseid on sisserändehirm. See hirm on põhjendatud, aga selle väljendusvormid alati mitte. Üldine eliidiviha ja ekrelik kihutustöö kujundavad muljet, et Eesti valitsus osaleb mingis „vasakliberaalses“ migrandivandenõus. Mul on valitsusele palju etteheiteid, mõnda puudutan allpool, aga see ei ole etteheite koht. Eestis ei tehta sisserändajatele ega ka pagulastele mingeid olulisi soodustusi ning Eesti pole ihaldatud sihtkoht. Sõelumine, mida meie ametnikud teevad nn. kvoodipagulastele enne, kui keegi üldse Eestisse pääseb, on tõhus ja tihe. Teiste sõnadega, vähesed tulevad, paljud lahkuvad ja üksikud jäävad.

Suur etteheide valitsusele ja õieti mitmele järjestikku võimul olnud koalitsioonile on üleüldise eliidiviha eelduste tekitamine. See on kehv kommunikatsioon ja strateegilise visiooni puudumine, nõrk regionaalpoliitika, nõme aktsiisipoliitika, ettevõtluse koormamine bürokraatiaga ja palju-palju muud.

Ettepanekud riigiaparaadi kärpimiseks ja poliitilise raha vähendamiseks (kuluhüvitised, nn. katuserahad, erakondade rahastamine jm.) on viie aasta jooksul põrkunud vastu jäist müüri. Ometi olnuks just siin koht kasvatada solidaarsust ja sidusust.

Ja veel üks otsene pöördumine kartellikoalitsioonide poliitikutele. Te olete mõneski aspektis kiitnud Jüri Adamsi kavandatud põhiseadust, aga olete tagasi lükanud kõik tema ettepanekud poliitilist süsteemi liberaliseerida.

Te panete häbelikult kalevi alla ka Riigireformi Sihtasutuse ettepanekud. Ja mis te sellega saavutate? Vastus, ma väga vabandan, on see, et te olete saavutanud EKRE ja Objektiivi mõjukuse kasvu. Ja see on kollektiivse hulluksmineku algus, mille eest te vastutate!

Lühidalt, on ülim aeg tõmmata joon alla sellele vaimse laiskuse ajastule, mil lasti end uinutada lihtsa maailmapildiga, kus Savisaar üksi ja enesekohaselt defineeris antikangelase. See sisuliselt murendas need erakonnad, kelle asi oli kaitsta parempoolset liberalismi. Praegu pakutakse meile täiesti uut poolfabrikaati, mille sisuks on nn. väärtuskonservatiivide ja nn. vasakliberaalide kultuurisõda. „Niinimetatud“ on lisatud siin sellepärast, et mõlema mõiste suhtes tuleb olla ülimalt kriitiline. Tegemist on terminoloogiliselt väära ja intellektuaalselt vähenõudliku kaubaga, mille tarbimine viib meid samm-sammult just kollektiivse hulluksmineku suunas.

Kuidas seda ära hoida? Mida teha? Visandan esialgselt kolm suunda, millega on väga kiire, sest vastasel juhul pole ühiskondlik kahju peagi enam korvatav.

Koostöö
Koostöövõime puudus Eestile parimate lahenduste saavutamiseks ilmestab kõiki masu-järgseid koalitsioone. Sellest on nakatunud ka väiksemad parteid, kes oma jõupingutuste ühendamisel suudaksid palju enamat. Võib öelda, et kui eelmiste valimiste märksõna oli värske õhu toomine suletud maastikule, siis nüüd on selleks just koostöövõime saavutamine.

Liiga palju on olnud parteipoliitilist egoismi ja liiga palju nn. väärtuskonfliktidele üles ehitatud polariseerumist. Kummati on need ohtlikud tendentsid meie sisepoliitika kodukamarast oluliselt laiemad. Näiteks Rootsi ja Läti erakondade pikaajaline suutmatus valitsusi moodustada on hoiatav eeskuju. Eestil ja Soomel avaneb kevadel võimalus näidata, et saab ka paremini.

Tegeliku elu lahendused
Eespool kirjeldatud väärtuskonfliktid ei aita kaasa ühegi tegeliku probleemi lahendamisele. Samuti ei leita lahendusi, kui puudub poliitiline koostöö. Eesti poliitika viimased näited nurilahendustest, mis saadi valimiseelsete lubaduste külge klammerdumisega, on jabura astmestikuga maksusüsteem ning aktsiisiraha suundumine Lätti. Sellised fopaad ei tohiks korduda. Jääb üle loota, et erakondadelt nüüd võetud kolm tilka verd ja mitmepoolne kokkulepe teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks, mis sõlmiti seekordsete valimiste eel, loob parema pretsedendi. Aga näiteks riigireformi ja kulukokkuhoiu osas sellist kokkulepet pole.

Äripäev hoiatas meid uuel aastal võimaliku kriisi eest. Need tegeliku elu lahendused, mida kriis peale surub, pole muidugi need, mida inimesed ootavad. Samal ajal on Jüri Ratase valitsuse suurim probleem olnud just see, et hea arengu aastatel pole tehtud otsuseid, mis aitaksid raskete aegadega paremini toime tulla.

Väärtused, isikuvabadus, inimõigused

Väärtuste kaaperdamine, Eestit lõhestavate konfliktide kasvatamine ja inimõiguste naeruvääristamine on ohtlik. Aga liberalismi kriisil on ka põhjused. Lääs pole suutnud kaitsta inimõigusi seal, kus nende rikkumine on kõige teravam. Alates Putini alustatud Tšetšeenia sõjast on inimõiguste alane töö pidevalt ebaõnnestunud ning justkui nende ebaõnnestumiste katteks liialdatakse sisserändajaid ja samasooliste abielusid puudutavate teemadega.

Selline pealesurumine tekitab allergiat. Tasakaal on paigast ära. Ei saa kaitsta isikuvabadust pereväärtustest mööda minnes ja vastupidi. Rahvusvaheline inimõigustöö, millel on Euroopa Nõukogu, OSCE või muude organisatsioonide kaudu pädevus kutsuda riike nende siseelus korrale, peab olema väga täpselt sihitatud: piinamine ja vähemuste, sealhulgas rahvuste tagakiusamine peab olema välistatud, poliitvange ei tohi olla, vaba ajakirjandus peab toimima.

Paraku peame me aru andma, et nii „euroopalikud väärtused“ kui „inimõigused“ on Eestis kas tahtmatult või infooperatsioonidega sihiteadlikult devalveeritud mõisted. Me väärime paremat, neil mõisteil on ju algselt just see sisu, mida me veel veerand sajandit tagasi janunesime, et olla vabad ja väärikad.

Meie poliitika ja avalik diskussioon vajab kõige enam intellektuaalset väärikust. Savisaare-Helme katsed kasutada küünilisi ja lihtsustavaid sõnumeid viisil, mis võimaldab üheaegselt manipuleerida nii oma toetajaid kui vastaseid, on poliitilise mängurluse seisukohalt vägagi taiplik. Tagajärjed ühiskonnale tervikuna on aga negatiivsed ja selliste tagajärgede esile kutsumine ei ole väärikas.

Savisaare Keskerakond on olnud Eesti jaoks postkommunistliku trauma väljendus ja tagajärg. See võib paraneda, kuigi aeglaselt. Tolle trauma asendumine uue paranoilise meelehaigusega ei ole Eesti huvides.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare