ANDRES HERKEL: Budismi sõnum maailmale
Tiibet on praegu esiplaanil ja olümpiatule teest jääb mulje, nagu konvoeeritaks mööda maailma mõnd ohtlikku kurjategijat, mitte rahu ja sõpruse leeki. Ometi oli Birma munkade väljaastumine sealse diktatuuri vastu veel eelmise aasta lõpus palju selgemalt esil. Munkade roll on mõlemal juhul tähelepanuväärne. Vähem teatakse vast seda, et Tiibetis ja Birmas on tegemist budismi küllalt erinevate harudega, mille mõlema lähtekohad on seotud india budismi iidsete koolkondadega.
Kui Birma esindab nn. väikese vankri ehk hinajaana traditsioonilist budismi, siis Tiibetis levinud koolkonnad on seotud suure vankri ehk mahajaana õpetusega. Mahajaanal on lopsakam mütoloogia ja keerulisemad filosoofilised arendused, mis aga ei peaks mu arust alla kiskuma hinajaana väärtust. Tänasel kohtumisel ütles aga Birma munk Auväärne Sayadaw U Pannya Vamsa, et kõrgemal tasandil tuleb näha budismi ühtsust ja tema jaoks on tiibetlased vennad.
Ajalooliselt võib budismi teket pidada ka vastureaktsiooniks India seisuslikule ühiskonnakorraldusele. Mingil moel seisis budism demokraatia ja vabaduse eest juba kaks ja pool tuhat aastat tagasi. Nimelt jõudis ta lihtsale äratundmisele, et vaimne virgumine on kõigile kättesaadav ning see ei saa sõltuda sellest, millisesse seisusesse või ühiskonnakasti üks või teine inimene on sündinud.
Tõsi, budismi ajaloost võib leida ka selliseid jooni, mis kaasaegse lääne demokraatiaga või selle kõikelubatavust propageerivate vormidega nii hästi kokku ei sobi. Näiteks õpilase ja õpetaja suhe ning kloostrireeglite järgimine pole just asjad, mille puhul saaks kõnelda laialdasest demokraatiast. Budistlik pedagoogika nimelt ütleb, et kõigepealt on vaja õppida ja õppimiseks peab ka sõna kuulama.
Nii Birmas kui Tiibetis moodustavad just mungad haritlaskonna. Paraku moodustavad mungad ja nunnad ka lõviosa poliitvangidest. Võimud aga kujutavad munki tihti hoopis taltsutamatute löömameestena. Eks mõnikord sünnitab vägivald vägivalda isegi harilikust elust tagasitõmbunute jaoks, aga siiski pole see budistide puhul tüüpiline „Vägivald on kannatuse pärast, aga õnn sünnib vägivallatusest” – nii ütles eile Rahvusraamatukogus loengu pidanud Khenpo Kontšok Thampel, Kašmiirist pärit tiibeti budismi õpetaja. Kui siit edasi mõelda, siis kannatab Hiina tegelikult rohkem kui Tiibet, sest vägivalda rakendavad Hiina võimud. Ja seesama käib ka Birma vägivaldse diktatuuri kohta.
Venemaa Föderatsioon ja Hiina RV on blokeerinud Birma-teemaliste resolutsioonide vastuvõtmise ÜRO-s. Küllap näitab see, et me munki kõrgel tasemel vastu võtame, et meie tahame Birmat tugevalt toetada. Loomulikult vajab sama tugevat toetust ka Tiibet.
Mõne aja eest saime Hiina RV saadikult teada, et nad näevad tiibeti munkades orjapidajaid ja dalai-laama ise on suurim orjapidaja. See avaldus jahmatas Eesti avalikkust tõsiselt, meenutades ammuseid jutte „rahvavaenlastest” ja „vereimejatest”. Kui võimas ka Hiina RV ei ole, arvan ma, et sellist, lausa stalinistlikku rumaluse keelt kõneldes kõneleb hiina šovinism end paratamatult sisse. Ka Birma diktatuur on vaimselt viljatu. Kuigi tiibeti kultuuri hävitatakse ja Birma munki pekstakse, on nende sõnumil hoopis enam eeldusi maailmas mõjule pääseda kui hävitajate ja peksjate omal.
