ANDRES HERKEL: miks ma ei usu ametlikku versiooni Politkovskaja mõrvast?
Miks mind ei üllata, et kõrvalt süstitakse poolametlikke kahtlusi, et tegelikult oli mõrva taga Berezovski? Ja miks ma neid versioone ei saa tõsiselt võtta?
Ma ei usu seda sellepärast, et olen lugenud Anna Politkovskaja raamatuid, sealhulgas „Putini Venemaad”, mis kirjeldab üksikasjaliselt Venemaa karistamatust Tšetšeenias ja õigusliku nihilismi suurte ettevõtete ülevõtmisel ja võimu kontsentreerimisel. Mõrv ja mõrva kinnimätsimine pole Venemaal sugugi erakordne meetod.
Ma ei usu seda ka sellepärast, et olen äsja lugenud nii Edward Lucase kui Mark McKinnoni sarnase nimega raamatuid „Uus külm sõda”, mis mõlemad kirjeldavad versiooni, kuidas FSB ise Venemaal ohvririkkalt kortermaju õhkides külvas paanikat ja hirmu tšetšeeniterrorismi ees, et luua „ühiskondlik meeleolu” teise hävitava Tšetšeenia sõja algatamiseks. Selle teema esimesi tõstatajaid oli Londonis salapäraselt mõrvatud eksspioon Aleksandr Litvinenko, kelle sulest pärineb veel põhjalikum raamat FSB tegevusest.
Ma ei usu Vene võimude versiooni ka sellepärast, et „Novaja Gazeta” peatoimetaja Muratov ennustas asjade niisugust käiku ette juba aasta tagasi. Ta osundas, et Vene võimud teevad süüdlaseks kellegi praeguse võimu üldtuntud vaenlastest, näiteks Berezovski. Täpselt nõnda see lähebki.
Ja lõpuks tuleb kõik see nii tuttav ette. 2005. aastal mõrvati Aserbaidžaanis seal väga tuntud ja kriitiline ajakirjanik Elmar Hüseinov. Ka see mõrvalugu on lõpetamata, ehkki tapjate nimed olevat teada. Aga insinuatsioonid mõrva väidetavate tellijate kohta on ammendamatu teema.
Nii lihtne see ongi – kõrvalda oma vaenlane ja kuuluta teine vaenlane süüdlaseks!
