Andres Herkel Nice´i tragöödiast: Terroristid löövad Euroopat, mis on andnud neile kodu

Eile hilisõhtul Nice’is toimunu toob esmalt esile valusad emotsioonid. Olin mõned tunnid varem lahkunud Prantsuse Vabariigi sünnipäevavastuvõtult Kultuurikatlas. Oli kena õhtu ja kenad inimesed, solidaarsus Eesti ja Prantsusmaa vahel oli kõigiti tunda.

Põgus tagasivaade mullu novembris Pariisi Bataclani teatris toimunud tragöödiale osutas küll ohtudele, kuid vaevalt sai keegi mõelda, et midagi nii jubedat võib juhtuda veel samal õhtul.

Eelnevalt toimunud jalgpalli Euroopa meistrivõistlused möödusid vahejuhtumiteta, selle julgeoleku tagamisse panustati tohutult. Nüüd tähistas terve Prantsusmaa rahvuspüha.

Nice’i terrorirünnak puudutab meid eriliselt ka sellepärast, et esmakordselt on kannatanute hulgas eestlasi. Maaliline rannariba, Promenade des Anglais, kus kõik toimus, on tänu otselennule olnud meie käeulatuses juba aastaid.

Küsimus, millele ma ei oska vastata, aga millele praegu paljud Prantsusmaal vastust otsivad, on järgmine. Miks toimuvad sellised rünnakud nii jõuliselt just sellel, üldise tolerantsusega silmapaistval maal? Miks on ka Daeshi võitlejate hulka läinud suhteliselt palju Prantsusmaa kodanikke?

Meie jaoks on Prantsusmaa Euroopa suurriik, kellega Eestil on väga head suhted. Meil on põhjust tänulik olla abi eest, mida Prantsusmaa andis Liibanonis pantvangikriisi sattunud eestlaste vabastamiseks.

Eestlased vabastati täpselt viie aasta eest, samuti Prantsusmaa rahvuspühal 14. juulil 2011 ja nad toimetati esmalt Prantsusmaa saatkonda Beirutis. Meil on põhjust tunnustada Prantsusmaad ka selles eest, et majanduslikult tulus Mistrali müük Venemaale jäi lõpuks ära – arvestades muuhulgas Venemaa agressiivsuse kasvu naabrite suhtes.

Prantsusmaa on püsinud kursil, mis ei luba Ukrainas juhtunu pärast Venemaale peale pandud sanktsioonide lõpetamist. Tõsi, seda suunda järgiva president François Hollande’i populaarsus on kahanemas ning palju riskantsema käitumisjoonega Marine Le Pen tõuseb. Paratamatult on Nice’is toimuval mõju sisepoliitikale ja on raske öelda, kuidas see võib lähenevaid presidendivalimisi mõjutada. Olgu lisatud, et võimalike pretendentide hulka võib taas kuuluda ka Nicolas Sarkozy, kelle partei Vene-poliitika ilmutab viimasel ajal pigem pehmuse märke.

Terroristid löövad Euroopat, mis on andnud neile kodu. Selliste sündmuste kahjulikkus meie tulevikule seisneb külvatud ebakindluses ning äärmusmeeleolude kasvus, mis omakorda nõrgendab kogu Euroopat. Hirmunud inimeste jaoks ei pruugi Venemaa kui abstraktne ja kauge geopoliitiline oht enam nii suure ohuna paista. Meie peame mõistma, et ehkki prantslased võivad meile tihti tunduda mentaliteedilt kaugemad kui britid või sakslased, on nad olnud meie väga head liitlased. Eesti toetab Prantsusmaad tema raskel ajal.