Andres Herkel suure miitingu eel: Reformierakond kogus 30% häältest, Eesti maksupoliitikat dikteerib aga 90% ulatuses

Hiljuti nimetas Reformierakonna juhtiv ideoloog Rain Rosimannus vabaerakondlasi Kulibiniteks. Sellega püüdis ta halvustada meie vaateid maksupoliitikas.

Ivan Kulibin oli vene leiutaja ja mehaanik, kelle tegevuse kõrgaeg jääb XVIII sajandi lõppu. Nutikate leiutiste kõrval oli tal hulk selliseid, mis kunagi tööle ei hakanud ega saanudki hakata. Sestap on Kulibin muutunud mõneti ehk teenimatult mitmesuguste soss-seppade ja ebaprofessionaalse lähenemise sünonüümiks.

Heakene küll, räägime siis sellest, mis on kütuseaktsiisi idee, kuidas kavatsetakse sellega korvata erinevaid valimislubadusi ja kes õieti on „kulibinid“?

Alustagem aga sellest, kas mõni poliitiline jõud rääkis valimiste eel kütuseaktsiisi tõstmisest. Minu teada ei rääkinud sellest keegi. Reformierakond lubas langetada ettevõtja sotsiaalmaksu 2 protsendi võrra ning tõsta üksikisiku tulumaksu maksuvaba osa 300 euroni. Mille arvelt need lubadused täidetakse, jäeti hoomamise peale. Ka IRL ja sotsiaaldemokraadid ei avanud oma lubaduste katteallikaid.

Mõnda aega koalitsioonikõnelustel osaledes sai Vabaerakonnale peagi selgeks, et meie lähenemine, mis püüdis iga maksuleevenduse korral näidata ka seda, kust raha tuleb, tekitab teistes võõristust. Nõnda ei ole ju kombeks.

Peaminister Rõivas on ka pärast koalitsioonileppe avalikustamist õigustanud seda lähenemist, et lepe koosneb lubadustest, kuid nende katmisega seotud halvad uudised tuuakse valija ette hiljem. Sest sellise silmamoondusega on Reformierakond koalitsioonileppeid koostanud juba ammustest aegadest saadik.

Paraku on just see sulaselge „kulibinlus“. Ja seda on ka katse kallata erinevad kallid valimislubadused ühte potti, et neid siis Exceli tabeli alusel peamiselt kütuseaktsiisi tõusuga katta.

Siin tekib väga palju küsimusi. Puuduvad pädevad eksperthinnangud ning kuidagi sujuvalt on kaotsi läinud mootorikütuse aktsiisi peamine õigustus ja otstarve, milleks on teedeehitus ja -korrashoid. Samuti minnakse mööda sellest, et kütuseaktsiisi tõus puudutab paljusid õliküttel kodumajapidamisi. Kui peaminister kritiseerib Eesti saastavat autoparki ja maasturite soetamist, siis unustab ta, et selle vastu saab hakata ikkagi vaid luksusautode maksustamisega.

Muude lahenduste otsimist pärsib Reformierakonna dogmaatika. Kui Vabaerakond pani ette tõsta kasutada maksuvaba miinimumi katteks üksikisiku tulumaksu määra tõstmist, siis öeldi, et just madal maksumäär on dogma ja sellest ei taganeta. Aga kui me teist korda ütlesime, et mõeldagu järgi, lubaduste pillerkaar läheb liiga suureks, siis hakati lihtsalt valetama, öeldes, et Vabaerakond tahab tulumaksu tõsta. Kui debati tase on selline, siis pole raskendatud mitte ainult mõistlike lahenduste leidmine, vaid ka usalduslik koostöö.

Vabaerakonna liikmed on algatanud avaliku pöördumise riigikogu poole, et kütuseaktsiisi järsk tõus ära jätta. Samuti ei pea me õigeks Eesti majutusettevõtete, eriti turismitalude konkurentsivõime kahjustamist, mis tekib seoses kavaga tõsta nende käibemaksu määra. Ka siin on Kulibini-paralleel ilmne, sest majutusasutuste alandatud maksumäära kaotamine pole sugugi nutikas, kui 25 Euroopa Liidu liikmesriiki 28-st seda rakendavad. Vabaerakond ei tõtta tänavatel protesti avaldama, ehkki me saame aru ka sellise algatuse motiividest.

Ja kui rahvas koguneb, on meie liikmed kindlasti valmis allkirjakorjeks. Eeskätt tahame kasutada parlamentaarseid vahendeid. Oleks loogiline, et ka teised erakonnad, eeskätt IRL ja sotsiaaldemokraadid, suudaksid maksudebatis iseendaks jääda. Kujunenud olukord, kus Reformierakond kogub alla 30 protsendi häältest, kuid dikteerib Eesti maksupoliitikat umbes 90 protsendi ulatuses, on tõeline Kulibini unenägu.