ANDRES HERKEL: Venemaa käitumist juhib neofašistlik doktriin
Seoses agressiooniga Georgia vastu ei saa kuidagi mööda minna Aleksandr Dugini nimest. Juba paarkümmend aastat kõneleb ja kirjutab Dugin, kes oma suure habeme ja fanaatilise propagandatööga meenutab ideoloogilist Rasputinit, Venemaa taassünnist, kirjutas Herkel oma ajaveebis.
Dugini müstilis-geopoliitilises käsitluses on Venemaal võtmeroll, et muuta maailm mitmepolaarseks ja seista vastu kõduneva Lääne liberaal-demokraatlikule doktriinile.
Selleks tuleb Venemaal võtta geopoliitiline juhtroll Euraasias, taastada ülemvõim endise Nõukogude Liidu alal ning võtta Venemaa energiaressurssidest huvituv Lääne-Euroopa kontrolli alla.
Kui veel mõne aasta eest võis Duginit pidada marginaalseks ultrašovinistiks, siis nüüd on tema mõju lausa ehmatavalt tugevnenud ja ilmselt tugevneb Georgia sündmuste taustal veelgi.
Otseselt fašistlikuks (see termin on Venemaal mõistetavam kui „natsism”) lubab tema mõttemaailma nimetada näiteks nn. suurhumanismi õpetus. Suurhumanism vastandub eurooplaste isikukesksele väikehumanismile ning lubab Suure Idee nimel tappa – kasvõi massiliselt.
Duginliku suurhumanism avaneb näiteks tema kõneka pealkirjaga artiklis „Jossif Stalin: olemise suur jaatus”. Stalin oli Suure Plaani teostaja, terror oli vahend, et allutada üksikisik ülimuslikule tahtele. Tapmised, küüditamised ja massiline orjatöö olid niisiis Stalini geniaalse geopoliitika tööriistad – võib-olla „suurhumanismi” otsene väljendus!
Georgia sündmuste kohta ütleb Dugin peaaegu juubeldavalt, et see võib olla Kolmanda maailmasõja lähtepunkt. Sellega on Venemaa liikunud põhimõtteliselt uude arengufaasi. 7. augustil lõppes esimene Putini ajajärk, mil toimus küll Venemaa võimsuse taastamine, kuid otsest kokkupõrget ameeriklastega välditi.
Nüüd on see saavutatud, müüt ameeriklaste sõjalisest üleolekust on purustatud ja see on võimalus Venemaa edasiseks tugevnemiseks. Dugini meelest tuleb Tbilisi järel tungida Kiievi peale, Krimm ja Ida-Ukraina ära võtta.
Suhetes Euroopaga loodavad duginlased, et majandusest lähtuv huvi Venemaaga hästi läbi saada on tooniandvates riikides palju kaalukam kui huvi toetada Ühendriike.
Jääb üle vaid kahetseda, et Dugini vaadete arvustamine ja tutvustamine on jäänud Läänes vaid üksikute politoloogia-uurijate pärusmaaks.
Minu arvates aitaks tema ja ta arvukate jüngrite üpris koleda ideestiku laiem tutvumine hajutada ka Euroopa kõhklejate ja kahtlejate illusioone Venemaa kohta.
Selliste ideede ajalugu ennustab küll vältimatut ummikut, aga sinna jõudmine võib nõuda palju ohvreid ja aega.
P. S. Dugini mõttemaailmaga võib tutvuda mitmete Venemaal populaarsete portaalide abil. Näiteks http://www.arcto.ru avab filosoofilis-müstilise poole, aga http://www.evrazia.org tõlgendab päevasündmusi ja ülistab Venemaa enesekehtestamist Georgias.
Eesti keeles tutvustas tollal veel „ohutu hulluna” paistva Dugini vaateid esimesena kadunud Haljand Udam (vt. „Looming”, 1999, nr. 6 ja „Tuna” 2001, nr. 1). Ka minu eelmisel aastal ilmunud raamatus „Vene mõistatus” on eraldi peatükk Duginist.
