ANDRES KOLLIST: saage eurooplasteks, jääge venelasteks

 (83)

ANDRES KOLLIST: saage eurooplasteks, jääge venelasteks
Priit Simson

Kümme aastat Eesti migratsioonipoliitikat juhtinud Andres Kollist peab tänavu Eestis lahvatanud rahvuspingete üheks põhjuseks Eesti riigi valesid valikuid, millega tehti paljudel Eestis elavatel, kuid Eesti kodakondsuseta venelastel keeruliseks läände reisida või tööle minna, mistõttu nad klammerdusid üha enam Venemaa külge. Praegusest raskest seisust välja tulemiseks pakub Kollist homme ilmuvas Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilises lisas Möte välja idee, et nn halli passi meestele tuleks anda kvaasikodakondsus ehk Eesti kodakondsus teatavate eritingimustega.

Kui püüda teha asjad maksimaalselt lihtsaks ja viia suure üldistustasemeni, siis kaks kõige tähtsamat asja riigi arengus on rahvas ja energeetika. Meie energeetika on strateegiliste otsuste lävel ja meie rahvastiku arengus on tõsiseid probleeme. Mõlemal teemal on meie tuleviku seisukohalt määrav tähtsus ja kumbagi käsitledes ei saa Venemaast mööda vaadata. Kõige aktuaalsem on küsimus, kuidas oleme kujundanud oma suhteid siia enamasti Nõukogude ajast jäänud mitte-eestlaste ja nende järglastega. Kas venelased on siia jäänud “prügi” või hinnaline sõjasaak?
Eesti üleminekuaastate edukuses oli suur annus tarkust, Eestis laulva revolutsiooni ajal esilekerkinud vaimueliidi kandvat rolli, kannatlikkust ja ka õnne. Kuid Eesti üleminekuaastate edukuses on kindlasti ka siinsete venelaste tarkust ja muutuste soovi. Me ei tohi unustada, et suveräänsusdeklaratsiooni ja keeleseaduse poolt hääletasid ka paljud venelased. Kas need ja näiteks ka Eesti iseseisvusreferendumil jah-hääle andnud venelased peavad nüüd oma teo üle uhkust tundma või oleme eeskätt just meie, eestlased viinud nad olukorrani, kus nad oma tookordseid valikuid häbenevad või eelistavad nendest lihtsalt mööda vaadata?

Sisepingeid suurendav rahvuspoliitika

Samal teemal:

Esimene tõsisem tagasilöök tekkis n-ö vene küsimuses 1992. aasta suvel, kui riigikogu võttis vastu välismaalaste seaduse. See oli sedavõrd ebareaalne ja venelaste vastane, et seda ei aktsepteeritud ka rahvusvaheliselt, tekitades skandaali nii Eestis sees kui ka väljaspool. President Meri ei kuulutanud seadust välja ja see tehti rahvusvaheliste ekspertide osavõtul ringi. Meid asuti rahvusvaheliselt intensiivsemalt ja varasemast teise, kahtlustavama pilguga seirama. Sestap sai 1992. aastal siinmail alaliseks külaliseks Max van der Stoel (Hollandi välisminister, kes nimetati 1992. aasta detsembris Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) rahvusvähemuste ülemkomissariks).
Võin kinnitada, et see oli aeg, mil Eesti muutus paljude eurooplaste silmis väikesest tublist impeeriumilagundajast ksenofoobseks, marurahvuslikuks ja ütleme, et ka rumalavõitu riigihakatiseks, kel on suuri raskusi oma tuleviku arukal projekteerimisel ja rahvustevaheliste probleemide iseseisval lahendamisel. (Öeldu taustal võin väita, et tänavuse aprillilõpu ebastabiilsust suurendanud käitumine on meie lääne partnerite hulgas viisakalt öeldes hämmingut tekitanud. Tänu Venemaa üliemotsionaalsele ja ebaadekvaatsele reageeringule, meie saatkonna ründamisele, blokaadiähvardustele, kübersõjale, duumaliikmete veidrale Eesti-visiidile ja kohatule peaministri tagasiastumise nõudmisele polnud meie partneritel, nagu meil endilgi, mingit valikut käituda teisiti, kui toetada Eestit ja tema põhiseaduslikku valitsust.)
Kahjuks jätkus venelasi tõrjuv rahvastikupoliitika vaatamata teatavatele korrektsioonidele oma põhiolemuselt edaspidigi. Domineeris vaatenurk, mille kohaselt Venemaad käsitleti N Liidu õigusjärglasena ja kõiki N Liidu ajal Eestisse asunud kodanikke õigusliku järjepidevuse alusel Vene kodanikena. Kui Eesti kodanikud said Eesti passi ja koos sellega kiiresti avarduva liikumisvõimaluse lääne poole, siis mittekodanikele hakati jagama ühekordseid reisidokumente, mis tegid nende liikumise eriti tülikaks ja dokumentide hankimise bürokraatlikult nõmedaks. Samas säilis neil inimestel vaba Venemaale reisimise võimalus.
Et üldse mingeid dokumente saada, hakkasid paljud endise N Liidu kodanikud, kes ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud, võtma Venemaa kodakondsust. Kui selline areng oleks jätkunud, oleks see sisuliselt tähendanud Vene riigi tekkimist Eesti riigi sisse. Meil oleks praegu elanud Eestis umbes pool miljonit Venemaa kodanikku, kusjuures Ida-Virumaal, otse Vene piiri kõrval, oleks Vene kodanikke olnud üle 80% elanikkonnast, Narvas aga suisa 95%.

Surusime ise venelased Vene mõju alla

1995. aastal asus Eesti riik andma endistele N Liidu kodanikele välismaalase passe ehk nn halle passe. Halli passi kehtestamise kandev idee oli selles, et mitte määratleda nende inimeste kodakondsust, kuid varustada nad korralike dokumentidega, mis oleksid kasutatavad ka reisidokumentidena. Suur osa venelasi asuski halle passe kasutama. Väga laias laastus kujunes välja olukord, kus kolmandikul mitte-eestlastest oli Eesti kodakondsus, kolmandikul Venemaa kodakondsus ja kolmandikul nn hallid passid.
Siinsete venelaste surumine nn idasfääri on jätkunud praeguseni. Viisavabaduse tempokas laienemine lõi Eesti kodanikele võimaluse reisida, õppida ja töötada aladel väljaspool “kuuendikku planeedist“. Suurele osale meie venelastele jäi lääne poole liikumise võimalus endiseks, Vene piir aga peaaegu vabalt ületatavaks ja Vene kodakondsus vabalt saadavaks. Isegi ID-kaardi väljaandmisel said mittekodanikud selle märkusega “ei kehti reisidokumendina”.
On arusaamatu, miks peaks Eesti riigile kasulik olema, et suur hulk tema elanikke ei saa sama lihtsalt kui kodanikud Buckingham’i palee ees mõtiskleda maailmaimpeeriumi suuruse, selle kadumise ja siiski rõõmsa tuleviku üle või jalutada Viinis ning tajuda sama – pole Austria-Ungari suurvõimu, kuid inimesed elavad ka siin hästi ja õnnelikult. Berliinis, Münchenis või mujal Saksamaal püüda aru saada, kes võitis Teise maailmasõja või miks erineb 60 aastat peale sõda tänanegi vene elu nii palju sellest, mida kohtab sõja kaotanud Saksamaal. Miks on tundunud riiklikult oluline, et siinsete venelaste jaoks oleks esmane reisimise, töötamise, suhtlemise riik ikka emake Venemaa?
Eesti alalised elanikud on nüüdseks, 2007. aastaks, mõni kuu tagasi õnneks siiski saanud Euroopas viisavaba reisimise õiguse analoogselt kodanikega. Aga miks alles praegu ja sellise vintsutamise peale? Mis on olnud selle hind nende inimeste mõttemaailmas?

Kvaasikodakondsus “hallipassimeestele”

Olen ka varem teinud ettepaneku pakkuda Eestis elavatele määratlemata kodakondsusega inimestele nn kvaasikodakondsust ehk teisisõnu anda “halli passiga” inimestele võimalus taotleda kodakondsust, millel oleksid teatavad eritingimused. Sellistel inimestel oleksid kõik kodaniku õigused, välja arvatud mõni, näiteks õigus valida riigikogu. Küll oleks nende puhul selge, et neid ei saa Eestist välja saata, neil on välismaadele minemiseks ja seal tegutsemiseks samad õigused kui kodanikel, neid kaitseb Eesti riik, nendega tegelevad välismaal Eesti ja Euroopa Liidu saatkonnad. Oluline on rõhutada, et siin ei kõnelda kodakondsuse “nullvariandist”, vaid avaldatakse lootust, et ehk peale aprilli lõpu sündmusi saaks uuskodaniku staatuse loomine riigikogus vajalikud hääled kokku.
Selline lähenemisviis pole samas mingi uudis. Kvaasikodakondsust on paarkümmend aastat tagasi rakendanud Holland oma meretaguste asumaade asukate toomisel Hollandisse. Eestis oleks õige aeg selleks olnud vahest 15 aastat tagasi. Praegu on siiski põhjust teema uuesti üles soojendada. Kriitika peale, et see on järjekordne inimeste sortimine ja diskrimineerimine, võib kosta, et meil olekski siis kolme liiki kodanikke: 1) sünnijärgsed, 2) naturaliseerunud, kel on kõik õigused, v.a õigus olla valitud presidendiks, ja 3) uuskodanikud, kel on kõik õigused, v.a õigus valida riigikogu ja olla valitud presidendiks. Kui see poleks ebaõiglane naturaliseerunud kodanike suhtes, lubaksin ma uuskodanikel ka presidendiks kandideerida.
Siin on ka sisemist väärikust toitev idee meie koduvenelastele: olla venelane, kuid saada eurooplaseks. Päris eurooplaseks – koos sinna juurde kuuluva Euroopa Liidu passi, mentaliteedi, väärtushinnangute, keelteoskuse ja tolerantsusega. Tähtis on seegi, et sellel teel sammuksid eestlased ja venelased koos, sest meie väljendunud padurahvusluse, võõraviha ja sallimatuse tõttu on ka meil veel kenake maa astuda.

Lühendatult Andres Kollisti homme Möttes ilmuvast artiklist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare