Andres Laasik: Keegi surma ei saanud, järelikult naerame
Kes ei teaks eesti folkloorist pärit mõistujuttu kassist, kes kudus kanga ja läinud rätsepast hiire juurde mantlit tellima. Hiir võtnud mõõdu ja lubanud valmis õmmelda. Kui kass järele läks, kostnud rätsep, et riiet vähe, ei tule mantel välja, tehtagu kuub. Kass nõus, aga kui kuuele järele läks, hiirel uus jutt: riiet vähe, kuube ei anna välja, tuleks vest teha. Kass jälle nõus. Aga järgmisel kohtumisel kõik kordus ja nüüd lepiti mütsi peale kokku. Mütsile järele läinud kassile öelnud aga rätsep, et mis mütsi nüüd nii vähesest riidest saab… Mispeale kass hiire nahka pani.
See lugu kordub eri variatsioonides sõltuvalt kohast, kus rahvapärimust üles kirjutanud inimene jutustaja sõnad üles kirjutas. On ka Tallinnast pärit versioon, mille kohaselt rikkal ajal, kus kinnisvaramulli nimega majandus nii palju kulda ja hõbedat riigikassasse puistas, et seda kuhugi panna polnud, otsustati Euroopa rõõmuks ehitada teater ja lisaks veel koda, kus kultuuri pidi tehtama.
Seejärel tundus, et ei tea, kas mõlemat ikka saab, tehti justkui rahvahääletus, mille tulemusel sündis otsus teatrit mitte ehitada. Et piirduks kojaga. Siis ühel hetkel selgus, et ka koja jaoks raha napib. Ühte-teist saab ümberehitamise alla minevas hoones teha, kuid põhilise tuleks ikkagi edasi lükata. Aga midagi ikkagi tuleb. On see siis müts või sall, seda pole kerge tuvastada, kui vaadata koja kohta avaldatud infot.
Küll aga on olemas uhkeid pabereid, kus moodsas Estonian Busines Schooli subkultuurses eesti keeles ägedad arengukavad peal. Neid pabereid teevad selleks palgatud head ametnikud, keda meie riigi ülemine, sakstepoolne ots soosib. Õieti meil ongi elu eelkõige ametnike, aga mitte kodanike poole kaldu.
Madis Kõivul on raamat „Luhta-minek” ja sealsamas pikk samanimeline arutlus sellest, miks inimese kavatsused teoks ei saa ja kus otsitakse vastuolu kavatsuste kirjasõnas endas. See Kõivu teos ei arutle lihtlabase mantliõmblemise ega majaehitamise üle, vaid Arvo Valtoni omal ajal kuulsa romaani „Tee lõpmatuse teise otsa” kahest suurmehest – mongolite pealikust Temüdžinist ja hiina usutargast Chang Chunist. Nemad läksid kohtuma, mõlemal omad plaanid, mis ei täitunud. Aga selles mõttes on riide kudunud kass ja rätsep hiir täpselt samasugused maailma tunnetamises puudulikud härrad, kellel suur tõenäosus näha sündmusi, mida nad oodata ei oska.
Inimese puudulikkuse kohta on siiski erinevaid näiteid. Kui Kultuurikatelt kavandati, räägiti eeskujuna palju Helsingis asuvast Nokia kaablitehasest, mis pärast tootmise lõpetamist mitmesuguste kunstide ja ühistegevuste tarbeks kohandati ja rahva kasutusse anti. Vahepeal on Helsingis juhtunud selline asi, et kunstnike ja kogukondade kasutusse on linn liigutanud veel Suvilahti elektrijaama, kus käib vilgas kultuuri ja seltsielu. Ehk siis sel ajal, kui Soome lahe lõunakaldal mõeldakse alles järeletegemise peale, tehakse põhjakaldal triki kordus ära. Eestlastele on Suvilahti kompleksi hea teada selle poolest, et seal toimib tõhusalt Eesti Maja nimeline ühendus, kus toimub suurel hulgal kultuurilisi ja muid üritusi. Näiteks jõuab lähiajal sinna ka eestlaste Kinobuss.
Euroopa kultuuripealinna tiitlit Tallinnaga jaganud Turus läks sealse Logomo keskusega justkui samamoodi kui siin Kultuurikatlaga. Raha jäi väheseks ja ehitus pandi seisu. Ometi jõuti enne seismapanemist üht-teist ära teha. Ja on olemas kindlad plaanid, sügisel tuleb Logomosse söögikohti, osa ruume peaks soovijate jaoks valmima aasta pärast kevadel. Aga juba praegu toimib Logomo peaaegu täie auruga, seal saab külastada kultuuriüritusi, rentida ruume, käib elu.
Luhtaläinud asju on teisigi. Nendega lausa harjub ära. Pirita teel asub kena maja, kus perekond Sõnajalad pidasid kunagi kuulsusrikkalt alustatud ja vähem kuulsusrikkalt lõpetatud televisioonikanalit TV 1. Aga tähelepanu ei vääri mitte see maja, vaid maja selle taga. Kus remonditööde käigus võeti maha katus ja remonttööde katteks pandi kile. Tööd jäid aga rasketel päevadel katki ja nüüd on väärt maja vihma ja tuulte pureda ja nii juba mitmendat aastat. Musta Luige asemele ehitatud karbi taga oli teine samasugune, muinsuskaitsealune elegantne ehitus, mida ilmastikul uhtuda lasti, kuid see tehti mõned kuud tagasi vähemalt vettpidavaks.
Mida peavad mõtlema inimese olemisest need Pirita, Merivälja ja Viimsi inimesed, kes looduse meelevallas lagunevast majast iga päev kaks või enam korda mööda sõidavad? Et inimene alustas midagi, aga alustatu luhtus ja tulemus on kole ning mõttetu. Ometi sõidavad need inimesed oma koju, kus katus peab ja toas soe, olgu mõnel pealegi rähkrasked kohustused panga vastu. Aga luhtumise lugu on olemas ka siis kui seda vaadata ei taha. Nagu ka lood Eesti kunstiakadeemiast ja Eesti Rahva Muuseumist, kes oma uut maja igatsevad, kuid igatsused soovitud kujul täituda ei taha. Ebaõnnestumised on hästi nähtaval ja siin on vist murdejooneks euroliitu astumise aasta 2004, sinnamaani sai järjest asju ära tehtud. Nüüd asjad toppavad. Muide, rahvalool kassist ja hiirest pole ühtegi varianti, kus oleks mainitud, palju siis kassil riiet ikkagi oli. Milleks siis väikesel ja vaesel riigil ressursse jätkub?
Meil on peaminister ja president, kes rahvasse igati optimismi süstida püüavad ja seda sugugi mitte tulutult. Kui võtta omaks nende vaatenurk elule, siis jõuab peagi kohale arutelu optimismist ja pessimismist, mida oli küllaga nõukogude ajal. Ja mille rahvalikumat poolt saatsid anekdoodid optimistidest ja pessimistidest. Nagu näiteks: „Tänaval kõndis pessimist. Tema järel tuli kaks optimisti. Erariides.” Nõukogude optimism on asendunud rahvuslikuga, mõlema juurde kõlbab veel üks epiteet – ametlik.
Optimism ja pessimism on piiratud kui meetod elu vaatlemiseks. Draamateoorias on lihtne: kui lugu lõpeb inimese surmaga, siis on lugu tragöödia. Lihtlabane ebaõnnestumine on komöödia, mis peaks nalja pakkuma. Nii et peaministri reipus on ikkagi asjakohane, norutada pole tõesti mõtet. Küll aga peaks olema rohkem naeru ebaõnnestumiste üle. Nalja otsustajate, sealhulgas ka kõige tähtsamate üle. Nii et – rohkem rõõmu ja teravaid nalju. Ja küllap tuleb aeg, kus kass hiire juures korra majja lööb. Sinnamaani aga naergem.
