ANDRES LAASIK: Saakašvili ja Kekkonen
Võiks ju arvata, et nad on vastandid selle alusel, et üks oli edukas, juhtides vürsti kombel lääneliku demokraatia teel olnud riiki, ja teine vaevleb piinades, proovides demokraatia järgi juhtida riiki, kus maksavad feodaalsed klannisuhted. Aga see oleks liiga lihtsustatud ja must-valge käsitlus mõlemast.
Hoopis põnevamat ainest pakub Saakašvili ja Kekkose võrdlemiseks raamat „Ratakatu 12”, kust leiab noppeid, mille abil saab ettekujutuse, kuidas pandi sulg sappa KGB luurajatele Soomes külma sõja palavatel aastatel. Mida võib võrrelda Saakašvili Gruusias 2006. aastal toime pandud GRU nelja luureohvitseri väljasaatmisega. Ehk siis sisu poolest täiesti sarnased, ent stiililt täiesti erinevad asjad.
Soomes käis asi laias laastus nii, et Soome kaitsepolitsei supo peadirektor kandis president Kekkosele ette, et näiteks kagebiidid Petrov ja Sidorov on ületanud piiri, mis diplomaadile sobilik. Ja tegi ettepaneku Petrov maalt välja saata. Mille peale võis Kekkonen öelda, et mis sest Sidorovist hoida, saadame tema ka. Otsus oli tehtud, kuid pabereid ei vormistatud, parimal juhul jäi toimunust märge kohtumise kohta tehtud memos. Edasi toimus asi nii, et Kekkonen oma järjekordsel kohtumisel Helsingi KGB residendi Vladimiroviga poetas, et ei taha Petrovi ja Sidorovi Soome pinnal enam näha. Mille peale mehed vantsisidki Helsingi–Moskva rongile.
Kõva meediakära
Kindlasti oli ka Saakašvili-Gruusias GRU meeste väljasaatmise taga presidendi otsus, sest asi oli tähtis. Ent stiililt oli asi väga uhke. Luurajate käte raudupanemine televisioonikaamerate ja prožektorite valgel. Kõvad sõnad ja palju pabereid. Ehk siis midagi sellist, mida tehti külma sõja ajal näiteks Londonis ja tehakse seal veel praegugi.
Paavo Haavikko kirjutas Kekkose kuumematel aastatel luulekogu „Neliteist valitsejat”, mis rääkis bütsantsliku valitsemise kunstist. See on poliitikastiil, mida Kekkonen valdas. Käitus vürstina nii, et tugeva naaberriigi suur valitseja ei vihastanud.
Saakašvili saatis luurajad välja lääne kombel ja muidugi tuli sellest kõva meediakära. Tulemuseks tohutu solvumine ja viha Moskvas. Keisri raev. Putin vajas Kolmanda Rooma reeglite rikkumise eest kättemaksu. Ja praeguse poliitilise eliidiga Thbilisi on nagu Kartaago, mille purustamata jätmises polkovnikud näevad tohutut häbi, mis karjub mahapesemise järele. Kekkose-Soome ja praeguse Gruusia julgeolekualased realiteedid on erinevad. Soomes polnud võõrvägesid ja riigi Euroopa mõistes võimas armee oli reaalselt valmis riiki kaitsma. Gruusia on pikalt olnud osalt okupeeritud. Ja strateegiline eesmärk võõrväed maalt välja lüüa sõjalisel teel saavutamatu.
Kekkose ja Saakašvili must-valge vastandus ei ole pädev veel sellegi poolest, et räsida saanud Gruusias pole vastu pidanud ka presidendi isiksus. Gruusiast tulevad uudised opositsiooni ja pressi ahistamisest räägivad sellest, et närvi kaotanud president ei olegi enam nii läänelik ja hingelt demokraat. Saakašvili kumm on tühi. Mis pole ka ime, sest igaüks ei ole Kekkonen.
