ANDRES LAASIK: Uus muusika päästab kroonulikkusest

Va­ba­dus­sõja võidu­sam­ba ava­mi­se üri­tu­se, mil­lel oli suur kroo­nu­lik­ku püha­dus­se lan­ge­mi­se po­tent­siaal, pääs­tis Ur­mas Si­sask.

Te­ma ora­too­riu­mi „P­ro pat­ria” et­te­kan­net said vaa­da­ta-kuu­la­ta tu­han­ded ko­ha­le­tul­nud ja veel mi­tu kor­da suu­rem hulk te­le­vaa­ta­jaid. Ees­ti he­li­loo­min­gus on ik­ka värs­kust ja sel­lepä­rast tel­li­tak­se­gi pi­du­li­keks juh­tu­deks muu­si­kat.

Sam­ba eest sei­sev kait­se­mi­nis­tee­rium on vä­he­malt tse­re­mo­niaal­se mee­le­la­hu­tu­se val­las muu­si­kat va­li­des käi­tu­nud as­ja­tund­li­kult, sest sel­li­sel suur­vor­mil na­gu „P­ro pat­ria” on mõjujõudu, mil­les suu­re se­ga­koo­ri, or­kest­ri ja so­lis­ti­de vä­gi sees.

Tse­re­moo­nias pei­tus ideo­loo­gi­li­ne gra­dat­sioon. Pre­si­den­di il­ma­li­ku­le kõne­le va­ba­du­sest järg­nes krist­lik­ku vär­vi oi­ku­mee­ni­li­ne tee­nis­tus. Ja sel­le­le Ur­mas Si­sa­ki maau­su­li­se hõngu­ga „P­ro pat­ria”, mil­le rütmi lä­bis vä­he­mal või roh­ke­mal mää­ral kos­tev šamaa­nit­rum­mi müts. Kuns­til on tei­sed tõepii­rid kui tea­du­sel ja siin kõlba­vad rah­va tead­vu­se ko­li­kamb­ri­test väl­ja tuua pseu­doa­ja­loo­li­sed müüdid Üme­ra jõest ja muust sää­ra­sest. Hea leid on ora­too­riu­mi sõna­de alu­seks olev Jaan Lõo li­gi sa­ja-aas­ta­ne luu­lepä­rand, kus maa­rah­va vai­mu­hin­gus sees. See kõik te­gi ora­too­riu­mi ar­hai­li­sed joo­ned tõsi­selt võeta­vaks.

Ivan Orav jäänuks rahule

„P­ro pat­ria” oli suur­teo­se­le vää­ri­li­selt väl­jen­dus­ri­kas. Mer­le Sil­ma­to mo­nu­men­taal­ne alt so­bis ai­ne­se­ga. Jas­si Zah­ha­rov ke­has­tus oma re­gi­lau­lu­li­ses loit­su­mi­ses just­kui ‰amaa­niks, hõiku­des Taa­rat. Si­sas­ki teos lii­dab os­kus­li­kult eri muu­si­kas­tii­le ja laa­de, saa­vu­ta­des ühen­dus­sil­la mi­ne­vi­ku ja tä­nap­äe­va va­hel, na­gu kõnea­lu­se sünd­mu­se pu­hul ko­ha­ne. Ta­ga­si­hoid­lik ko­reog­raa­fia täien­das vaa­temän­gu pea­letük-ki­ma­tul moel.

Suur­vor­mi kir­ju­ta­mi­ne on üks, et­te­kan­de te­ge­mi­ne tei­ne asi. Teo­se suu­re hul­ga ini­mes­te­ga kok­ku har­ju­ta­mi­ne nõuab res­surs­se, mis on võtta vaid ava­li­kul võimul. Nii et, va­li­tud ja sea­tud, tel­li­ge uut loo­min­gut, siis tu­leb ka vää­ri­kaid ditüram­be! Sam­ba ava­mi­seks oleks võinud Si­sas­kilt ka uue teo­se tel­li­da. Võimu tel­li­mu­sel teh­tud kuns­tis po­le isee­ne­sest mi­da­gi hal­ba, na­gu kor­ra ju­ba väi­tis Lau­ri Vaht­re. Ai­nult et need teo­sed võik­sid ol­la an­de­kalt teh­tud. Hel­de võimu poolt an­tud ra­ha ei õigus­ta nä­pust väl­jai­me­tud ja po­lii­ti­ku­te­le mee­lepä­ra­se kä­sitöö sündi. Si­sas­ki teos tõuseb sel­lest igal ju­hul kõrge­ma­le.

Rah­vus­ringhää­ling sai sünd­mu­se edas­ta­mi­se üle­san­de­ga häs­ti hak­ka­ma. Oli ju te­ge­mist kee­ru­li­se üri­tu­se­ga, mis toi­mus val­da­valt hä­ma­ras. Ent mi­da­gi nä­ge­ma­ta ei jää­nud, ka­su­ta­tud teh­ni­li­sed la­hen­du­sed te­gid puu­du­sest voo­ru­se ja pilt tu­li poee­ti­li­ne. Kaa­me­rad sõit­sid kraa­na­ga ja kraa­na­ta möö­da Va­ba­du­se väl­ja­kut ja üle­kan­ne tu­li üri­tust hõlmav.

Hea kol­leeg And­rus Ki­virähk an­dis mõni päev ta­ga­si tea­da, et Va­ba­du­se väl­ja­kul toi­muv oli väärt ini­me­se, isa­maa­li­se se­pa Ivan Ora­va ma­tus. Kui Ivan oleks oma ma­tu­set­se­re­moo­niat näi­nud, oleks ta ar­va­ta­vas­ti ra­hu­le jää­nud. Oli isa­maa­list pi­du­lik­kust ja oli õnneks ka kuns­ti.