ANDRES LAIAPEA: Kunst vs meelelahutus

Meelelahutus kutsub esile emotsioone, kunst paneb mõtlema. Kui üritada kunsti mõista läbi meelelahutuse paradigma, siis jääb see arusaamatuks. Kui üritada meelelahutust mõista läbi kunsti paradigma, siis muutub see mõtetuks.

Loomingu ja selle autori vaheline seos on tugevam kunsti puhul. Meelelahutus mängib enamasti stereotüüpidega ning looja isiksus ei oma selle juures tähtsust, sest see ei avaldu loomingus.

Kapitalismi tingimustes on kunst ja meelelahutus tihti omavahel segunenud ning puhast meelelahutust võib kohata vaid konveiermeetodil toimivas poptööstuses. Puhas kunst avaldub aga kõige selgemini filosoofias. Emotsioonide lisandumisel saab filosoofiast demagoogia.

Laialdaselt levinud probleemid kaasaegse kunsti mõistmisel (ehk mittemõistmisel) tulenevad eelkõige sellest, et seda kunsti vaadatakse läbi meelelahutuse paradigma. Nii on teatud osa kunstitegelaste seas levinud ka halvustav suhtumine meelelahutusse just selle tõttu, et nad kas ei taha või ei suuda jälgida meelelahutust ilma seda vaatlemata.

Kunsti puhul viib tulemuseni vaatlemine, meelelahutuse korral aga vaatamine. Kunsti tuleb mõista, meelelahutust tuleb nautida.

Üldise turumajanduse ning tootmise ja tarbimise tingimustes levinud kunstiline meelelahutus ja meelelahutuslik kunst ühendavad enestes rohkemal või vähemal määral nii emotsioone kui ka mõtteid ning ideid, mis publikumi liikmetes igal üksikjuhul erinevaid reaktsioone esile kutsuvad.

Vastavalt nendele reaktsioonidele kujuneb igas indiviidis välja ainulaadne suhtumine konkreetsesse teosesse või produkti. Üksikisikute suhtumisest kogu ühiskonnale laienevaid üldistusi tehes ehk "keskmisi arvutades" saadakse teada inimeste hinnang antud tootele. Mida kõrgem see keskmine hinnang on, seda olulisemat kohta omab hinnatav toode ühiskonna "keskmise liikme" elus.

"Keskmiste inimeste" olemasolu puudumine lubab aga järeldada, et kunsti ja meelelahutuse vahel valitsevad veelgi keerulisemad seosed. Need seosed väljenduvad läbi tuntuse ja tunnustuse.

Tuntus puhineb emotsioonidel, tunnustus analüüsil. Kunst pürgib tunnustusele, meelelahutus aga tuntusele. Mida enam kogub kunst tuntust, seda enam muutub see meelelahutuseks. Mida enam kogub meelelahutus tunnustust, seda enam muutub see kunstiks.